Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 2:18-25
Käitumisest maailmas18Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele, mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele.
19Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult.
20Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt.
21Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.
22„Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust”;
23ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt;
24ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.
25Teie olite ju „nagu lambad ekslemas”, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.
Orjadel on väga vähe valikuvõimalust selles kuidas võimule reageerida. Neil puudus igasugune luksus keelduda või võimalus seaduse kaitseks. Et nad polnud vabad vaid kuulusid neile, kes olid nad ostnud, polnud orjade alistumine mitte valiku küsimus vaid mandaadi küsimus. Peetrus ei käsitle siin orjapidamise pahelisust, vaid võtab pigem ette reaalsed olukorrad, milles tolle aja orjad igapäevaselt olid, sh ka küsimuse, kuidas alistuda ka karmidele peremeestele. Tema soovitust võib lugeda kui püüet vältida seda, et kristlastest orjad ei tooks endale kaela lisaprobleeme. Samas ei ole see pelgalt pragmaatiline nõuanne. Peetrus väidab, et kristlaseks või jüngriks olemise üks osa on ka autoriteetide respekteerimine ning vastutuse tunnustamine, mis selle seisusega kaasneb.
Nõuanne vastu võtta ka ebaõiglane kannatus ning teha seda kannatlikkuses, tundub 21. sajandi lugejale kummaline. Meile tunduks ehk kohasema kristliku vastusena ebaõiglusele vastu astumine ning karistuse nõudmine neile, kes tekitavad kannatusi kõige nõrgematele. Ja ometi ei räägi Peetrus siin ei seadustegijatele, ega ka orjapidajatele; ta räägib neile, kellel võimu ei ole - orjadele - ning aitab neil toime tulla raskustega mida neil kanda tuli. Suhtuda ebaõiglasesse peksmisesse kui kannatusse “hea tegemise pärast” (s 20), läheb väga hästi kokku Kristuse käsuga keerata teine põsk. Ebaõiglus on väär, kuid kättemaksust loobumine on võimas vastus ohvri poolt.
Ja kuna Jeesus just sellisel viisil vastas, annab see jõudu ka kõikidele kristlastele, kes praegu võitlevad. Jeesus elas nii nagu Ta ka õpetas, keeldudes kättemaksust ning seda isegi surmaga silmitsi olles. Kristlased, kes on kaua pidanud kannatama ebaõiglust, ning igatsevad õigluse jalulesedamist, võivad leida jõudu vastupidamiseks Kristuse kannatustest. Aga Jeesuse kannatamisel oli üks suur erinevus. Ainult Tema sai surra meie patu eest ning kinkida sellega meile andeksand meie jumalasuhtes. Suhtes patuga - oleme kõik orjad ning vajame vabastust.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey