Kord vestlesin ühe kristlasega, kes oli tulnud Inglismaale Vietnamist. Olles Inglismaal viibinud juba 18 kuud, imestas ta, et polnud selle aja jooksul kuulnud ühtegi jutlust ega piiblitundi kannatuse teemal. Paljude lääne kristlaste jaoks viitab omaksvõetud kristluse mudel elule, mis kulgeb edukuse vaimsusest kantud laineharjal. Väga harva mõtiskletakse katsumuste üle, millede kohta Jeesus ütles, et need on kristliku elu loomulik osa ( Jh 16:33, 1Ts 3:3).

Kannatus on osa meie kristlikust kutsumisest (1Pt 3:9). Peetrus kordab seda, mida on öelnud juba varem - et meil tuleb kõiges järgida Kristuse eeskuju (1Pt 2:21). Samamoodi näeme, et ka psalmides kuulutatakse ette, et Jumala rahvas kogeb mitut laadi rõhumist kuid, et kõige selle keskel kogeda ka Jumala hoolt ning õnnistusi, peame esmalt takistama kuradil oma plaane teostamast (1Pt 3: 10-12; Ps 34:12-16)

Teiseks rõhutab Peetrus kristlikku pühendumist (s 15). Kannatustega silmitsi olles on loomulik reaktsioon reageerida hirmuga - aga me saame sel hetkel enesele meenutada Kristuse kuninglikku ligiolu selles olukorras, ning tunnistada Tema Issandaks olemist igal hetkel, igas eluvaldkonnas, isegi siis kui teised soovivad meile halba teha.

Kolmandaks viitab tänane tekst meie tunnistusele: vastakuti opositsiooniga, peame suutma kaitsta oma usku, väljendades end kõige leebusega ning tõendades oma sõnu järjekindla käitumisega (s 15.16). Meil tuleb “teha head”, ka oma käitumise läbi ning samas olla valmis kannatama selle heade tegude eest (s 13,16,17).

Viimaks on meil Kristuse enese kinnitus. Peetrus pöördub tagasi Kristuse eeskuju juurde, Tema kannatuse ja võidu juurde. Kristus löödi risti nõtruses, ometi on Ta üles äratatud Vaimus (s 18). Ristimine meenutab meile neid reaalsusi, millega ka ise oleme seotud (s 21,22). Pane tähele lõpusalmi: Kristuse võit, ning meelevald on aluseks meie kindulstundele siin maailmas, mis salgab Kristuse ning seisab vastu Tema järgijatele.  Kristusele jääb viimane sõna.