Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 4:31-37
Jeesus ajab välja rüveda vaimu31Jeesus tuli alla Kapernauma, Galilea linna, ja õpetas neid hingamispäeviti.
32Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest tema sõnal oli meelevald.
33Ja sünagoogi tuli inimene, kellel oli rüve vaim, ja see kisendas valju häälega:
34„Võeh, mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!”
35Ja Jeesus sõitles teda: „Jää vait ja mine temast välja!” Ja kuri vaim paiskas mehe nende keskele maha ja läks temast välja ega teinud talle mingit kahju.
36Ja hirm tuli kõikide peale ja nad rääkisid omavahel: „Mis asi see siis on? Ta käsutab meelevalla ja väega rüvedaid vaime - ja need lähevadki välja!”
37Ning kuuldus temast levis kõigisse ümbruskonna paikadesse.
Jeesus kuulutas, et Ta oli tulnud lahti päästma vange ning vabastama rõhutuid (Lk 4:18). Loomulikult ei tähendanud see sõna otseses mõttes vanglatesse minekut. Ta ei vabastanud ühtegi reaalselt vangis istuvat inimest - tegelikult tähendas Tema järgimine paljudele hoopis vangiminekut ja isegi surma. Ka ei päästnud Ta otseselt kedagi füüsilisest rõhumisest. Ta ei olnud selline Messias, nagu juudid oodanud olid, Ta ei vabastanud juute Rooma ülemvõimust.
See millele Jeesus viitas oli vaimne rõhumine. Jeesus teadis, et Tema ülesanne oli päästa inimesi kurjade jõudude sidumistest - nii oli ette kuulutanud ka prohvet Jesaja. Luukasel on oma evangeeliumit kirja pannes võimalus vaadata sündmustele tagasi ning selleks ajaks on ka algkogudusel juba piisav samalaadne kogemus, et Luukas saab kindlalt nii väita. Ilmselt tahtes seda asjaolu rõhutada, asetab ta selle deemonitest vaevatud mehe loo kohe peale seda kui Jeesus Naatsaretis Jesaja prohveteeringut loeb.
Jeesuse ajal peeti kurjade vaimude tööks mistahes seisundit, mis võttis üle inimese tahte ja mõttemaailma. Tänapäeval üritatakse selliseid olukordi lahendada ravimite abil - näiteks epilepsia hooge, ennasthävitavaid seisundeid jm.
Teisalt aga teame, et maailmas eksisteerib ja toimib suur isikuline kurjus, inimesest oluliselt suurem kurjus, mis tungib mõjukatesse organisatsioonidesse, aga ka inimestesse suunates nende tegevust. On tähelepanuväärne, et võimu juures olevate inimeste kurja mõtteviisi (nt nende oma, kes Jeesuse surma mõistsid ja hukkasid) - ei kirjeldata Piiblis kui demoniseerumist. Deemonitest räägitakse vaid kannatavate vaeste ja abitute inimeste puhul, nagu too mees, kes meeleheites tungis ainsasse pühasee paika, kust ta oma ahastuses lootis vabanemist leida.
Luukase fookus ei ole mitte kurjusel, mis seda meest vaevas, vaid Jeesuse meelevallal igasuguse kurjuse üle. Ükskõik millises vormis seda kurjust ka esines, kirjeldati või mõisteti - Jeesusel oli selle üle meelevald. Seda võis näha ka Kapernauma sünagoogis. Palju vähem osatakse seda näha Kolgatal, kuid tühi haud kuulutab sellest valjusti, et kogu kurjus saab viimselt alistatud.
Selle kommentaari autor: John Harris