Peetrus on kogudusele varemgi kirjutanud ning viitab tänases tekstis oma eelmisele kirjale (s 1). Tegu võis olla Peetruse 1. kirjaga, aga võis olla ka mingi muu kiri. Mõlemal juhul kirjutab Peetrus sellekes, et “virgutada meenutamise kaudu nende selget mõistust” - tema soov on, et kogudus seisatuks ning mõtleks järele selle üle mida usuvad ja kuidas toimivad.

Eriliselt on Peetrusel südamel Jeesuse tagasitulek. See ei olnud veel toimunud, kuigi paljud varakirikikus uskusid, et see sünnib peatselt. Mõned aga olid hakanud kahtlema Jeesuse tagasitauleku reaalsuses üldse (s 4). Peetrus hoiab tugevalt kinni Jeesuse taastuleku lootusest. Tema veendumus toetub Jumala vägevatele tegudele minevikus, eriliselt aga loomisloole. Jumal on see, kes loob ja hoiab ülal kõiki asju oma sõna läbi. Neile, kes kahtlevad Jeesuse taastulekus, meenutab Peetrus Jumala väge ja võimust teha nii nagu Talle meeldib.

Kui asjad ei sünni nii kiiresti kui oleme lootnud, on lihtne lootust kaotada. Väga paljud meist on palvetanud kuid, isegi aastaid, mõne asja pärast, ning pole ikka veel vastust saanud. Heituda on lihtne, Peetruse kindlus aga tuleb Jumala toimimisest minevikus ning see innustab teda uskuma Jumala tõotuste täitumisse ka tulevikus.

Mul on kombeks päevikut pidada ning aegajalt loen mõnd sissekannet möödunud ajast. Seda tehes hämmastun jätkuvalt sellest, kuidas Jumal on toiminud, Tema hoolitsusest minu esst, Tema õnnistustest ning ülalhoidvast ligiolust.

Võibolla peaksime korraks tagasi vaatama, meenutades, et Jumal, kes hoiab kogu maailma toimimas, hoolitseb meie eest ka täna. Tema, kes on minevikus meid mitmest katsumusest ja hädast läbi toonud, tahab ka täna meid julgustada ja rõõmustada. Võta vastu uus lootus, vaadates tagasi; uus kinnitus selle kohta, et Jumal ei ole sind unustanud, vaid sa võid kindel olla Tema tõotustes.