Eile vaatlesime Jeesuse taastuleku tõotust, mis polnud Peetruse ja temaaegse koguduse jaoks veel täitunud, ja pole täitnud siiani. Nüüd selgitab Peetrus, et kui Jumala kohtumõistmise ja triumfi päev ei ole veek saanunud, siis sellepärast, et Jumal pole veel lõpetanud oma peamise tööga: tõmmata võimalikult paljusid inimesi eneseligi, osadusse endaga. Jumal on kannatlik ning ei taha, et kellelgi jääks kuulmata Tema toimine, ja plaan ning nad peaksid sellisel viisil astuma Tema kohtu ette. Pigem soovib Ta, et igal inimesel oleks aega meelt parandada ja võimalus osa saada Tema armust.

Nagu mitmes teises Uue Testamendi kirjakohas, on ka siin lõpuaegadest rääkides fookuses usklike õhutamine jumalkartlikkusele käesoleval ajal. “Eshatoloogia viib meid eetika juurde” (Douglas J Moo). Ja kuni Jumal hoiab tagasi kogu loodu viimset ilmsikssaamist Kristuses, julgustab Peetrus oma kuulajaid ja lugejaid kindlaks tegema, et nad kasutavad neile antud aega tõhusalt: elage “pühas eluviisis ja jumalakartuses,” (s 11);  “olge seda oodates toimekad, et teid leitaks tema ees veatuina ja laitmatuina rahus” (s 14).

Õhutus nii elada on peaaegu käsk, sest kuigi Jumal on olnud äärmiselt kannatlik, on Jeesuse taastulemine väga lähedal ja toimub äkitselt “nagu varas” (s 10), see juhtub ette hoiatamata ning ootamatult.

Rääkides sellest, kuidas me peaksime elama pöördub Peetrus tagasi oma kirja alguse teema juurde: kuidas saab kristlane kasvada armus ja pühaduses. Vaadates lootuse ja igatsusega Jeesuse aulise tagasituleku poole, ajastu poole, mil näeme uut taevast ja uut maad, kus “õiglus valitseb” (s 13), tuleb meil kogu jõust Jumalaga koostööd teha, et tõesti kasvaksime Jeesuse tundmises ja armastuses (s 18) ning seeläbi saaksime muudetud Tema sarnasusse.

See tähendab, et meil tuleb kasutada kõiki “armu vahendeid” - nagu nimetas neid John Wesley - või “vaimulikke distsipliine”, sest nende abiga muutub meie elu selleks parimaks kasvukeskkonnaks vaimsele kasvamisele, millele Peetrus meid innustab ning mida Jumal tahab meie elus näha.