Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 4:12-5:10
Jumala rahva hingamisse pääsemisest12Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski
kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu,
liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.
13Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti
ja paljastatud tema silma ees - tema ees, kellele meil tuleb aru anda.
Jeesusest kui suurest ülempreestrist14Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on
läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame!
15Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda
meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu
meie, ja siiski ilma patuta.
16Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime
ja armu abiks leiaksime parajal ajal!
1Iga ülempreester, kes võetakse inimeste hulgast, seatakse inimeste
asemel läbi käima Jumalaga, et ta tooks ande ja ohvreid pattude eest.
2Ta suudab mõistvalt kohelda arutuid ja
eksijaid, kuna ta isegi on nõrkusest piiratud.
3Ja selle nõrkuse tõttu peab ta niisamuti nagu rahva, nõnda ka
iseenese eest ohverdama pattude pärast.
4Ja keegi ei võta enesele seda au ise, vaid Jumala kutsel
nagu Aarongi.
5Nõnda ei ole ka Kristus austanud ennast ise ülempreestriks
saamisega, vaid see, kes talle on ütelnud:
„Sina oled mu Poeg,
täna ma sünnitasin sinu.”
6[m]Nõnda ta ütleb ka teises kohas:
„Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.”
7[m]Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure
hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast,
ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu.
8Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas.
9Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste
toojaks kõigile, kes on talle kuulekad,
10kuna Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra
järgi.
Oleme harjunud vaatama 12. ja 13. salmi lohutuse allikana - räägivad need ju Jumala sõna stabiilsusest, kestvusest ja tõhususest, ja see kohaldub meie silmis tervele Piiblile. Kui aga loeme neid ümbritseva teksti kontekstis, tõuseb esile palju suurem väljakutse. Väike sõna “sest” 12. salmi alguses ühendab need salmid eelpool öelduga.
Me teeme kõik mida suudame, et sisse minna hingamisse - sest Jumala ees, kellele meil tuleb aru anda, on nähtavad ja paljastatud kõik meie südame motiivid ja igatsused. Jumalat ei ole võimalik petta tühjade lubadustega, kui meie süda tegelikult kaasa ei tule.
Tema sõna viib alati täide selle, mida Ta on kavatsenud (Js 55:11). Need, kes kahtlevad ning on tagasi libisemise ohus, leiavad siit väljakutse; teisted, kes jätkavad usus, saavad lohutust ja kinnitust. Võime täie julgusega loota, et Jumal ise kannab meid lõpuni.
Edasi saab kirja keskseks teemaks Jeesuse kui ülepreestri roll ning see lisab veelgi meie motivatsiooni jääda ustavaks. Jeesus, kes jäi kindlaks suurtes kiusamistes kuradi poolt, on täielikult varustatud toetama kõiki teisi kiusatustes olijaid. Kui muud asjad tunduvad meile palju ahvatlevamad, kui sõbrad ja lähedased ei mõista, miks me üldse usume, siis mõtleme sellele, et Jumal näeb ja teab, ning meil tuleb aru anda eelkõige Talle, mitte teistele. Ja Jeesus teab täpselt, mida neil hetkedel kogeme. Nii võime olla kindlad, et Jumala arm katab meid ka kiusatuste ja nõrkuste hetkedel.
Iisrael teadis, et ületamatut lõhet, püha Jumala ja patuste inimeste vahel, oli võimalik ületada vaid preestrite abiga, kes toimetasid ohvriteenistust. Eriti oluline oli aga ülempreestri roll, kes oli keskseks vahendajaks rahva andestuse ja lepituse saamisel Jumala käest. Aga kui inimene oli saanud kristlaseks, kuhu jäi siis ülempreester? Kuidas võis värske kristlane leida andestust? Heebrealaste kirja autor ütleb, et nüüd on ülempreestriks Jeesus, näriv kahtlus aga jäi. Kuidas saab see olla Jeesus? Ta pole ju Aaronist põlvnenud, nagu kord ette nägi. Vastus: Jeesus on hoopis teist tüüpi ülempreester, kelle Jumal ise määras Melkiseedeki korra järele (1Ms 14:18–20). See selgitus oli kirja esimestele kuulajatele ilmselt rohkem mõistetav kui meile, siiski osutab see olulisele tõele.
Jeesus on igavene preester, mitte ajutine (s 6). Ta on inimpreester ja täiuslik preester, sest Ta on patuta ja tal ei ole vaja iseenese eest tuua ohvreid, nagu pidi tegema juutide ülempreester (Hb 7:27). Siin ei räägita moraalsest täiuslikkusest , vaid viidatakse sellele, et Jeesuse kannatus muutis Ta täielikult kõlbavaks tooma päästet. Tema ohvrisurm oli ainus viis, mille läbi inimesed said ja saavad päästet leida.
Jumal kuulis Jeesuse palvet Getsemani aias (s 7), kuid Ta pidi ikkagi ristile minema ning päästeti surmast läbi ülestõusmise. Ka meie palveid võetakse kuulda, kuid need ei pruugi alati tuua sellist tulemust, mida oleme oodanud või soovinud.Jeesus oli täiuslikult kõlbulik ning kindlustas meie pääste. Tänu Temale võime olla kindlad igaveses päästes, kui jääme sõnakuulelikuks (s 9). Kirja autori sõnastus annab koos veendumusega meile edasi ka väljakutse, kirjeldades täpselt nii Jeesuse järgimise eeliseid kui Temast loobumise ohtlikkust.
Selle kommentaari autor: John Grayston