Juutide juhid lõpetavad rünnakud, kuid nüüd esitab Jeesus neile väljakutse, tsiteerides Pslm 110:1 - see on üks kõige enam tsiteeritud Vana Testamendi lõike Uues Testamendis (nt Ap 2:34-35.) Jeesus on Taaveti järeltuilja (Lk 3:31), aga Ta küsi variseridelt, kuidas saab Kristus olla pelgalt Taaveti poeg, kui Jumal ise kutsub teda Issandaks (mis on Jumala nimi). Tuleb välja, et käsuõpetajad ei olnud pühakirja hoolikatl lugenud, sest nemad nägid Messia identiteeti vaid kui Jumala Pojana, kellele on antud meelevald alistada Jumala vaenlased.

Sealsamas, nende juuresolekul, hoiatab Jeesus siis jüngreid Iisraeli seadusetundjate eest. Kultuuris, kus istmeid sünagoogis jagatakse inimese positsiooni järgi, armastavad seadusetundjad istuda esireas, kõige lähemal seaduselaekale. Ka meeldivad neile aukohad söömaaegadel. Nad “neelavad lesknaiste kodud” (s 47): see võib tähendada, et leskede toodud templiohvrid ei leia õiget kasuttust, võib tähendada ka leskede külalislahkuse kuritarvitamist, nende kodude äravõtmist võlgade katteks või neile ülekohtuselt kõrgete maksude kehtestamist. Ka meeldib neile teha oma avalikest palvetest silmapaistvat etendust.

Neli asja rabavad mind. Esiteks: Jeesuse jumalikkus on põimitud Tema enese õpetusse - Ta on täielikult inimene ja täielikult Jumal. Teiseks - hoiatatakse meid uhkuse ning staatuse janu eest. Ükskõik, kas kanname vaimuliku rüüd või mitte, peab meie suhtumine olema alati alandlik, teeniv ning kõige madalamat kohta võttev ( Lk 14:8–11). 

Kolmandaks - ükskõik, kus me töötame, tuleb meil kõiki inimesi kohelda õiglaselt, reageerides mistahes rõhumisele radikaalse heldusega. Neljandaks - Jumalat teenides, ei tohi ükski usklik otsida enese esiletõstmist - see on eriliselt tähtis ülistusjuhtide ja muusikute puhul koguduses. Me ülistame mitte selleks, et saada kiituse osaliskes, vaid, et tuua kiitust Issand Jumalale, Isale ja Pojale.

Luukasele meeldib nimetada naisi, kes on eeskukus jüngrluses - näiteks Ellisabeti, Maarjat, Annat, Maarja Magdaleenat, Johannat, Susannat, Mariat ja Martat, Jaakobuse ema, Maarjat; Tabiitat, Markuse ema Maarjat, Damarist, Priskillat ja “paljusid teisi”. Luuka misjoni nägemus sisaldab nii naisi kui mehi, ilma neil vahet tegemata, kes on ühinenud Jumala ülesannete täitmisel. Selle kirjakooha naine on veel üks selline, erakordne eeskuju.

Ilmselt on see üks neist naistest, kelle kodu ja sissetuleku juutide juhid olid “alla neelanud”. Sellest hoolimata tekitab see naine tervaa kontrasti jõukatega, kelle ülesanne oleks olnud näidata tõelise vagaduse eeskuju. Sellel naisel pole nime ja seegi peegeldab tema näilist tähtsusetust. Ometi - on ta kaunis näide inimesest, kes armastab Jumalat kogu oma olemusega. Tema jumalateenistuse tegu on lihtne ja puhas. Ta paneb kaks vaskraha (lpetonit) ühte 13-st trompetikujulisest ohvrikirstust, kuhu korjati annetusi templi heaks.

Jeesus paneb tema tegu tähele. Rikkad ohverdasid oma ülejäägist, naine annab kõik, mis tal on tema vaesuses. See ei tee rikaste andi tühjaks - ka nemad on teinud hea teo, aga see, mida naine tegi oli veelgi parem! Too naine illustreerib Kristuse kutset otsida esiti Jumala riiki (Mt 6:33).

See lugu on üks kõige suuremat väljakutset esitav sündmus Pühakirjas. Ning meil tuleb lubada sel kõnetada meie endi ebajumalateenimist - meie tarbimismeelsust ning materialismi. Evangeelium kutsueb üles vastu seisma raha “jumalale” (Mt 6:24), nagu Jeesus teda nimetas ning teenima elavat Jumalat, elades lihtsat elu ja olles rahul sellega, mis meil on, kuid jumalariigi tööks annetades heldelt. Need meie hulgast, kes on rikkad, peaksid andma rohkem ja rõõmsalt. VAesed annavad selle mida suudavad. Ning ebaõiglusele selle mistahes vormis, peavad kõik vastu astuma.