Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Tundmata oma jõudu

Kolmapäev, 24. Märts 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:31-38

Jeesus kuulutab ette, et Peetrus ta salgab
31Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud
sõeluda teid nagu nisu!
32Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei
lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!”
33Peetrus ütles talle: „Issand, ma olen valmis minema sinuga
niihästi vangi kui surma!”
34Jeesus aga ütles: „Ma ütlen sulle, Peetrus, kukk ei laula täna
enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!”
Otsustav tund jõuab kätte
35Ja Jeesus ütles neile: „Kui ma läkitasin teid kukruta ja
paunata ja jalatsiteta, kas teil oli midagi puudu?” Nemad ütlesid: „Ei
midagi.”
36Siis ta ütles neile: „Kuid nüüd, kellel on kukkur, võtku see
kaasa, nõndasamuti ka paun, ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub
ja ostku mõõk!
37Sest ma ütlen teile, minus peab minema täide, mis on
kirjutatud: Ta on ülekohtuste sekka arvatud. Sest ka see, mis
minu kohta käib, on lõpul.”
38Aga nemad ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka.” Tema
ütles neile: „Sellest on küllalt.”

“Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!” (Ps 139:23)

Jeesus kutsus ja kutsub oma järgijaid asetuma võtmepositsioonidele Tema kuningriigis ning taasrajatud jumalarahva hulgas (Lk 22: 29-30). Sinnamaani olid jüngrid jäänud Jeesus kõrvale ka Tema katsumustes, kuid sel viimasel kriisihetkel oli nende fookus vales kohas. Nad ei olnud teadlikud omaenese jõu vähesusest vaimulikus võitluses millesse olid sisenemas. 

Juba teist korda leiame nad vaidlemas selle üle, kes peaks olema suurim (Lk 9:46) - tundub, nagu oleks Jeesuse sõnad jumalariigi saabumise kohta äratanud neis tugeva isikliku ambitsiooni. Jeesus aga on see, kes teenib (Lk 22:27). Viimselt oli muidugi rist see, mis õpetas jüngritele kuidas teenimine tõesti ongi jumalariigis suuruse märgiks. Jumalariik tuleb, kui Jumala sulane (Jeesus) ohverdab oma elu. Jeesus teadis, et see kannatus oli juba ligidal, kui ta tsiteeris Jesaja raamatut (s 37, Js 53:12)

Kui Jeesus esimesel korral läkitas jüngrid välja teenima ilma igasuguse varustuseta, ei jäänud neil muud üle, kui Teda usaldada - ja neil ei olnud millestki puudust. Seekord on Peetrus kindel, et tal on piisavalt jõudu järgida Jeesust kuni lõpuni. Tal pole aimugi “sõelumisest” (s 31) mis teda ees ootab - aga Jeesus näeb Peetruse tulevikku pikemalt, isegi tema salgamisest edasi - kuni tuleviku teenimistööni.

Jüngrite isiklikud unistused ja enesepettus on talletatud meile õppimiseks. Ka meie peaksime “sõelumiseks” valmis olema, kui meie tegelikku motivatsiooni testitakse. Meilegi võib juhtuda, et peame oma minevikukogemusi Jumalaga isikliku tugevuse märkideks ning hakkame rohkem usaldama enda tugevust. Kui nii peakski juhtuma,  saame samamoodi kui Peetrus loota Jumala halastusele ning taastamisele, kes meie eksimustest hoolimata saab anda meile viljaka tuleviku väljavaate.

Just peale, ja hoolimata jüngrite vaidlustest nende suuruse kohta, “seab” Jeesus neile võrdluseks oma kuningriigi (s 29). Kui õpime uuesti, et meie enda võimekusest ja ressurssidest ei piisa (s 36), jääb alles Jumala arm ja ustavus. Risti on mõnikord vaja palju enam läbikukkunud jüngrite jaoks kui patuste jaoks, kes tahavad meelt parandada.

 
Miks me kunagi ei õpi? Milliste”rehade” otsa oma järgimises ikka ja jälle komistame? Mida peaksid / peaksin tegema, et enam jõudu saada Jumala muutvast armust ning mitte jääda kukkumise ringi?

Selle kommentaari autor: Graham Cray