Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22:63-71
Peetrus salgab Jeesuse63Aga mehed, kes Jeesust kinni pidasid, teotasid teda ja peksid.
64Nad katsid kinni ta silmad ja küsisid temalt: „Ütle
prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?”
65Ja nad teotasid teda paljude pilkesõnadega.
Suurkohus kuulab Jeesust üle66Ja kui valgeks läks, kogunes rahva vanematekogu, ülempreestrid
ja ka kirjatundjad, ning nad viisid Jeesuse Suurkohtu ette
67ja ütlesid: „Kui sina oled Messias, siis ütle meile!” Aga tema
ütles neile: „Kui ma teile ütleksin, ei usuks te mitte,
68ja kui ma küsiksin, ei vastaks te mitte.
69Ent nüüdsest peale istub Inimese Poeg Jumala väe paremal käel.”
70Aga nad kõik ütlesid: „Sina oled siis Jumala Poeg?” Aga
Jeesus lausus neile: „Need on teie sõnad, et mina olen.”
71Nemad aga ütlesid: „Mis tunnistust meil veel on vaja? Oleme ju
ise seda kuulnud tema suust!”
Jeesuse kannatustes oli suurel määral otsest füüsilist vägivalda, mida Ta pidi kogema. Lisaks sellele pilgati Teda, ning mõnitati õelalt ja toorelt erinevail viisidel. Prohvetina sunniti Teda ära arvama, kes Teda lõi. Ilmselt teadis Ta ka iga lööja nime, aga see ei olnud enam imede tegemise aeg, kannatuste teekond oli alanud.
Jeesusele surmaotsuse saamiseks oli vaja vähemalt näilist/ formaalset kohtuistungit. Kogu Jeesuse juhtumi uurimisprotsess meenutab mingit näidis-istungit, kus otsus oli juba ette ära tehtud. Luukas ei kirjeldagi seda pikalt. Suurkohtu enamus, või vähemalt selle mõjukamad liikmed soovisid Jeesuse kindlalt surma saata. Kuna Jeesus oli enese kohta kasutanud tiitlit “Inimese Poeg” - liitis see rahva jaoks Tema isiku üheselt Taanieli raamatus kirjeldatud messiaootusega (Tn 7:13).
Suurkohtu liikmete silme eest täitusid ridamisi paljud Vana Testamendi tõotused ja prohveteeringud - Kuningas Päästja ehk Messia kohta, kuid Tema rahvas ei võtnud Teda vastu.
Jumala rahva esinduskoguna hülgas Suurkohus Jeesuse. Samas inimkonna esinduskoguna tegi Suurkohus kurja otse Jumalale. Maailma kõiksuse Looja, Issand ise, oli Jeesuse isikus - mõnitada, pilgata, peksta ja hüljata.
Selle kommentaari autor: Vesa Siltala