Loetud psalm on palve õnnistuse pärast. Psalmi avasõnad meenutavad õnnistuspalvet, millega leviitidel oli kästud õnnistada Iisraeli: “Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda: Issand õnnistagu sind ja hoidku sind!  Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!” (4Ms 6:22-27). 

Laulu autor kirjeldab ka lähemalt millist õnnistust ta silmas peab. Jumala arm ning Jumala ligitulek (s 2) on üks suurimaid õnnistusi, mida inimene või ka rahvas võib kogeda. Me kõik vajame seda, sest Jumala lähedus on ainuke elutoov keskkond ning Tema arm meie elujõud. 

Edasi palub laulja, et iga rahvas tunneks Jumala teed ning omaks kogemust Jumala päästest. Jumala tee ja pääste teatavaks tegemine on koguduse ülesanne, selle vastuvõtmine ja realiseerumine aga Jumala Vaimu tegu. Nende mõlema kogemine on õnnistus, mis muudab inimesed ja rahvad tugevaks.

Järgmisena näeme tekstis omamoodi “võileiba” - korduva üleskutse vahele: “Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!” -on paigutatud selle tänu ja kiituse (üllatav?) põhjus: Jumala kohtumõistmine. Me kõik peaksime igatsema Jumala kohtumõistmist, sest see on õiglane. Jumala hinnang ja otsus inimeste tegudele ja olukordadele on tõde - selline tõde mis teeb vabaks ning annab väljapääsutee ja mida Ta väljendab armastuses. See võib olla valus, aga see juhib ellu.

Laulja ütleb, et Jumala hinnangud (kohtumõistmised) on need, mis meid ja terveid rahvaid peaksid juhtima (õnnistusele). Ja tõesti, see on eesõigus, mille eest saame tänada kogu südamest.

Laulja lõpetab Jumala õnnistuse nähtava, materiaalse osaga: maa annab oma vilja. Inimene vajab ka seda ning Jumala õnnistust maa viljakusele jätkuvalt. Mõtle hetkeks, mis juhtuks, kui maa ühel päeval enam vilja ei annaks….?

Kogu see õnnistuste vool aga rajaneb jumalakartusel, teeb laulja kokkuvõtte.