Taavet, paljude psalmide autor küsib sageli küsimusi, mida meie küsime ka tänapäeval. Tom Beaudoin sõnastas omal ajal X põlvkonna küsimuse järgmiselt: “Kas sa oled minu jaoks olemas?”  See tundub olevad sama küsimus, mida Taavetki Jumalalt küsib (s 2,3). 

Neljakordne "Kui kaua?" (s 2,3) väljendab rohkem piina kui soovi saada vastust. Laulikul olid suured probleemid - teistega, iseendaga ja Jumalaga. Tema vaenlased olid kahjurõõmsad, tema mõtted olid vastuolulised, ja - mis kõige hullem: talle tundus, et Jumal oli samuti eemaldunud! Kuid Taavet keeldub siiski Jumalast loobumast, kuigi talle võib tunduda, et Jumal on ta hätta jätnud. Isegi keset suuri kahtlusi, hoiab ta siiski Jumalast kinni, ega süüdista, vaid palub abi. Ta anub, et Issand pööraks ringi ("Vaata mind"), vastaks tema SOS-appihüüdele ("ja vasta”), ning tooks tagasi sära tema silmades ("Anna mu silmadesse valgus"). 

Taavet oli sügavalt häiritud oma olukorra ebaselgusest. Kuidas saaks ta ülistada Teda, kes Ainsana peab olema ülistatud, kui ta on ümber piiratud vaenlastest (s 2) (Ps 18:46; Ps 21:13; Ps 46:11; Ps 57:5,10)? Ka meie elus võib olla hetki, kus oleme silmitsi samasuguse ebaselgusega. JA meil võivad tekkida samasugused küsimused. Kui Jumal on suveräänne, miks lubab Ta kurjusel võidutseda inimeste eludes või kirikul taanduda kohtudes vaimse sõjapidamisega (Ef 6:12)? 

Tänane psalm aitab meil vastuseni jõuda, see suunab appi hüüdma ja oma ahastuse välja valama (s2-4), palvetama (s 4,5), et siis lootuses edasi liikuda Jumala usaldamisse (s 6). Mõnikord saame  palvetada ainult seda viimast salmi, oodates Jumala poolt läkitatud “päästerõngaid”. 

Teinekord aga väljendab see meie ülistust, kui pääseme viimaks meeltesegadusest selgusesse. Kaebust ja kiitust eraldab tihti vaid hetk. Kuid on ka aegu, mil me kõigume piina ja imetluse vahel ja suudame palvetada üksnes: "Issand, ma usun, aita mu uskmatust! (Mk 9:24)