Õpetussõnad ei anna edasi vaid teoreetilist kirjatarkust, vaid pigem elutarkust. Ja see on tõeline elukestev õpe. Üllatavalt on selle õppimise keksmes noomimine ja karistamine. Korduvalt pöördub autor siin tagasi karistuse väärtuse juurde õppeprotsessis (s 15). See vastandub kaasaegsele käsitlusele, mis ütleb, et õppimine on aktiivne, omaenese seatud tingimustel toimuv informatsiooni hankimine, mis ei sõltu karistusest ega tasust.

Sageli avanevad meie silmad tõde nägema alles kibedate elukogemuste kaudu. Nii on kannatuste ajad meile ka suurte väljakutsete ajad. Nende sees oleme Jumala erilise tähelepanu ja armastuse objektid, kuigi me ise kogeme pigem vastupidist. Kõik uskujad vajavad jätkuvalt korrigeerimist Jumala poolt, sest oleme endiselt veel patu mõjusfääris. Alles Kristuse taastulekul saab usklik  “valmis” - jõudes Kristuse sarnasusse, millesse Jumal meid on kutsunud. (Fl 1:6)

Piibliaegsesse kasvatustraditsiooni kuulus ka kehaline karistus. Tänapäeval on see paljudes kohtades seadusega keelatud - ometi tuleb mingil viisil vajalik ja õpetatav ikkagi selgeks teha. Kasvataja üks vastutusi on anda ja kinnitada õppijale selged piirid, õpilase üks esimesi ülesandeid aga on omandada enesevalitsemise kunst. Tarkuse üheks osaks on ensevalitsemine ning oskus loobuda enesele meeldivatest asjadest, nende heaks, kes elavad puuduses. Mida suurem ja nõudlikum on kellegi mõjusfäär, seda enam peab ta arvesse võtma teiste kasu (s 4,11). Isegi vihatunnete väljendamiseks on vaja enesehaldamist.

Kiire ja kerge rahulduse saamise maailmas, kus kõik nauditav on siinsamas kättesaadav, osutub just enesevalitsemine inimesele järjest raskemaks.

Kuidas kellelgi taoline elukestev õpe tegelikult õnnestub - kuuleme tagasisidest, mida annavad meie kõige lähedasemad.