Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 30:1-14
Aguri tähelepanekud1Massalase Aguri, Jake poja sõnad; nõnda ütleb see mees Iitielile,
Iitielile ja Uukalile:
2„Kui ma olen ka rumalam meestest
ja mul ei ole inimmõistust
3ja ma ei ole õppinud tarkust,
aga pühade teadmist ma tean.
4Kes on läinud taevasse
ja on sealt alla tulnud?
Kes on kogunud tuule oma pihkudesse?
Kes on mähkinud vee vaibasse?
Kes on paigale pannud kõik maaääred?
Mis on ta nimi ja mis on ta poja nimi?
Küllap sa tead!
5Jumala iga sõna on selge,
tema on kilbiks neile,
kes otsivad kaitset temalt.
6Ära lisa midagi tema sõnadele,
et ta ei võtaks sind vastutusele
ja sina ei jääks valelikuks!
7
Kaht asja ma palun sinult,
ära neid mulle keela,
enne kui ma suren:
8pettus ja valekõne hoia minust eemal,
vaesust ega rikkust ära mulle anna,
toida mind aga vajaliku leivaga,
9et ma küllastudes ei hakkaks salgama
ega ütleks: „Kes on Issand?”
või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama
ega patustaks oma Jumala nime vastu.
10Ära laima sulast ta isandale,
et ta ei kiruks sind
ja sina ei jääks süüdlaseks!
11On neid, kes neavad oma isa
ega õnnista oma ema.
12On neid, kes iseenese silmis on puhtad,
kuid ei ole oma saastast puhtaks pestud.
13On neid - ah, kui ülbed on nende silmad
ja kui kõrgele on tõstetud nende silmalaud.
14On neid, kelle hambad on mõõgad
ja lõualuud noad,
et süüa viletsaid maalt
ja vaeseid inimeste hulgast.
Tänases piiblitekstis ütleb Agur, kes oli tark, midagi palju tõsisemat: "Ma olen ennast väsitanud, Jumal, olen ennast väsitanud, Jumal, ja ma olen jõuetu, sest ma olen liiga rumal, et olla inimene, ja mul ei ole inimmõistust, ma ei ole õppinud tarkust ja ma ei oska tunnetada teda, kes on Püha!” (s 1-3, 1968. a tõlge) Ta on proovinud ja sellest väsinud ning tõdeb otse, et inimlikust tarkusest ei piisa Jumala müsteeriumite mõistmiseks.
Taoline abituse seisund on aga ülimalt väärtuslik. Juba eelpool vastandab Õpetussõnade autor inimliku ja jumaliku päritoluga tarkuse; ning mujalt Piiblist teame, et need, kes end ise targaks peavad, osutuvad viimselt rumalateks - sageli sellepärast, et iseenese tarkuses on nad läinud uhkeks. Inimliku tarkuse kogunedes võib teadmiste hulk muuta inimese arrogantseks, see aga omakorda teeb lausa pimedaks igasuguse Jumala tarkuse ja jumaliku ilmutuse suhtes.
Nii on Agur tegelikult jõudnud alandlikkuseni ja ta on ka tähelepanelik.
Ta on tähele pannud mitmeid asju. Esimesena neist nimetab ta Jumala suurust ning kõikvõimsust. See mis avaneb meile loodus, looduses jutustab igapäevaselt Jumala võimsusest, ülevusest ja suurusest. Aga miks küsib Agur: mis on ta nimi? See, millise nime ja päritolu me Jumalale anname, piiritleb ka meie tunnetuse. Siin maailmas, kus häda lisandub hädale on eriliselt vaja, et tunneksime ja oskaksime näha suurt , kõikvõimsat ja väelist Loojat, kelle käes on kogu kontroll.
Agur tunneb Jumalat - ja ehk vajad sinagi just täna Jumalat, kelle “iga sõna on selge…ja kes on kilbiks neile, kes otsivad kaitset temalt.”? Kohe sealsamas ta ka hoiatab: “Ära lisa midagi tema sõnadele,”et ta ei võtaks sind vastutusele ja sina ei jääks valelikuks!” (s 5-6). Kui väga vajame seda hoiatust praeguses maailmas!
Agur on tähelepannud ka inimeste tegutsemisviise ja näeme, et on asju, mida ta kardab, ega taha oma ellu. See on ainuke palve, mida Õpetussõnadest leida võib. Agur palub kahte asja: esiteks: et ta ei petaks, valetaks, ning et ta ei räägiks tühje sõnu.
Teiseks, et Jumal ei teeks teda väga rikkaks ega ka vaeseks, vaid selle mida igapäevaselt eluks vaja on. Mida paluksid sina Kõikvõimsalt Jumalalt? Agur mainib ka põhjusi, miks ta just seda palub (vt s 9).
Kõik see näitab, et Agur ei olnud tegelikult sugugi rumal, vaid vastupidi - ta oli elu jälgides mõistnud kõige tähtsamat. Sellepärast oli tema püüdeks jääda eelkõige Jumalaga õigesse suhtesse ning mitte millelgi lasta rikkuda oma vahekorda Temaga.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi