Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 9:16-37
Rahva suur patukahetsus16Aga nemad, meie vanemad, läksid ülbeks, olid kangekaelsed ega
kuulnud su käske.
17Nad tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde sinu imetegusid, mis
sa neile olid teinud, vaid olid kangekaelsed ja oma tõrksuses võtsid nad
pähe oma orjapõlve tagasi minna. Aga sina oled andeksandja Jumal,
armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei
jätnud neid maha.
18Kuigi nad tegid endile valatud vasika ja ütlesid: „See on su
jumal, kes sind Egiptusest välja tõi!” ja kuigi nad suuri teotusi
korda saatsid,
19ei jätnud sina siiski neid kõrbes maha oma suure
halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast
neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida
nad käisid.
20Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma
mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil
oli janu.
21Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud
midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad.
22Ja sa andsid neile kuningriigid ja rahvad ning jagasid need
jaokaupa: nõnda pärisid nad Siihoni maa, Hesboni kuninga maa, ja
Oogi, Baasani kuninga maa.
23Ja sa tegid nende lapsed paljuks nagu taevatähed ja viisid nad
maale, mille kohta sa nende vanemaile olid öelnud, et nad lähevad
seda pärima.
24Ja lapsed tulid ning pärisid maa, ja sina alandasid nende ees
maa elanikud, kaananlased, ja andsid nad nende kätte, nende kuningad
ja maa rahvad, et nad talitaksid nendega, nagu neile meeldib.
25Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning
pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud
kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht
sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse
tõttu.
26Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu
Seaduse selja taha ja tapsid sinu prohvetid, kes neid manitsesid
sinu juurde tagasi pöörduma; ja nad saatsid korda suuri teotusi.
27Seepärast sa andsid nad nende vaenlaste kätte ja need rõhusid
neid. Aga sel ajal, kui neil kitsas käes oli, kisendasid nad sinu
poole ja sina kuulsid taevast ning andsid neile oma suure halastuse
pärast päästjaid, kes päästsid nad nende vaenlaste käest.
28Aga kui nad said hingata, siis nad tegid jälle kurja sinu ees.
Ja sina jätsid nad nende vaenlaste kätte, et need valitseksid nende
üle. Aga kui nad jälle sind hüüdsid, siis sa kuulsid taevast ja
päästsid nad oma halastuse pärast palju kordi.
29Ja sa manitsesid neid tagasi pöörduma sinu Seaduse juurde,
aga nemad olid ülbed ega kuulnud su käske, vaid patustasid su
seadluste vastu, mida inimene peab täitma, et ellu jääda, ja
pöörasid tõrksalt selja ning olid kangekaelsed ega kuulnud mitte.
30Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma
Vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele;
seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte.
31Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega
jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal!
32Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kartustäratav Jumal, kes peab
lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust,
mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid,
meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate
päevist kuni tänapäevani!
33Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina
oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad.
34Jah, meie kuningad, meie vürstid, meie preestrid ja meie
vanemad ei ole teinud su Seaduse järgi, ei ole tähele pannud su
käske ja manitsusi, millega sa neid manitsesid.
35Nad ei teeninud sind oma kuningriigis, hoolimata sinu
suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja
rammusast maast, mille sa neile olid andnud, ega pöördunud oma
kurjadest tegudest.
36Vaata, me oleme nüüd sulased. Maal, mille sa andsid meie
vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja häid asju, vaata, seal me
oleme sulased.
37Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie
pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja
meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.”
Nehemja ja tema rahvas tundis oma minevikulugu sedavõrd hästi, et nad suutsid ilma igasuguse pingutustea seda palves tsiteerida ( s 16-31). Ning kuna nad tundsid oma minevikku, suutsid nad mõista ka olevikku (s 33,37); kogedes õiglast rahulolematust neid ümbritseva olukorra suhtes. Nende lootus, et Jumal hakkab toimima, lähtus Jumala poolt minevikus antud tõotuste teadmisest.
Selles iisraellaste palves näeme ka esiisade häbi jagamist ning nende süüst osavõtmist. Sageli korratav tsükkel päästest, küllusest, unustusest, eemaldumisest, kohtumõistmisest, palvest ja taas päästmisest, esitatakse Jumalale kõigis veristes detailides. Peale imedest täidetud Väljarändamist ning kõrbes ekslemist jõutakse Jumalast tõotatud külluslikule maale, mille rikkus täidab kodud ja viinamäed - ja eriti sellisel taustal on rahva sõnakuulmatus ning jumalapilkamine hämmingut ja raevu tekitav.
Rahva palvemeelsus lähtub palju enam ahastuse aegadest kui külluse päevadest ning see on šokeeriv - ja ometi tõde ka meie päevil. Enesereflektsiooni kulminatsiooni lähenedes ning kui eksimuste litaania jõuab käesolevasse päeva, kummardutakse tunnistades Jumala jalge ette, kes taas ja taas on iseennast ilmutanud halastavana.
Ei saa salata, et meiegi elame paljude teiste inimeste, aga ka endi patuste valikute tagajärgede keskel. Oleme muutunud orjadeks riigis, kus majandusel on ülim väärtus, ühiskonnas, mis meelelahutab end surnuks, kirikus, mis on segadusse aetud teisejärgulisega. Enesevaatlus võib olla valus, kuid seal kus see toob arusaamise, lahenduse ja meeleparanduse, tuleb Jumal ligi selleks, et andestada ja taastada.
Jumala armastuse lepingus ei ole ruumi süütundele ja häbile, millega patt on meid orjastanud ning halvanud. Meeleparanduses on vaja tõsta oma pilk üles, Tema poole, kelle kõikevõitev tahe toob meile lepituse ning vabaduse.
Meiegi usk lähtub sellestsamast loost, mida iisraellased oma palves tsiteerisid. Kristus ei tulnud ju käsuseadust ja prohveteid tühjaks tegema, vaid seda täitma (Mt 5:17). Ning selle läbi on Tema tegu ühendatud Nehemja ja tema rahva toimimise liiniga. Need on Iisraeli usu “viinamarjad”, millest pressitakse ikka veel uut jumalariigi veini. Ja mida rohkem suudame ka meie oma vaimulikku pärandit, hinnata, seda tugevamaks muutub meie identieet ning kristlik loomus.
Selle kommentaari autor: APÜ