Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 7:1-14
Valepaastumine on hukkamõistetav1Ja kuningas Daarjavese neljandal aastal tuli Issanda sõna
Sakarjale üheksanda kuu, kislevikuu neljandal päeval.
2Peetel oli saatnud Sareseri ja Regem-Meleki oma meestega
leevendama Issanda palet
3ja küsima preestreilt, kes olid vägede Issanda kojas, ja
prohveteilt nõnda: „Kas ma pean viiendas kuus nutma ja paastuma, nagu ma
nii palju aastaid olen teinud?”
4Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:
5„Räägi kogu maa rahvale ja preestreile ning ütle: Kui te olete paastunud
ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat,
kas te siis mulle olete paastunud?
6Ja kui te olete söönud ja joonud, eks te ole siis söönud ja
joonud iseendile?
7Kas pole need samad sõnad, mis Issand kuulutas endiste prohvetite
läbi, kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad elasid alles rahus
ja Lõunamaa ja Madalmaa olid asustatud?”
Pillutamise põhjuseks on sõnakuulmatus8Ja Issanda sõna tuli Sakarjale; ta ütles:
9„Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões,
osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale!
10Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja
viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!
11Aga nad tõrkusid tähele panemast ja tegid oma kaela kangeks ja
kõrvad kurdiks kuulma.
12Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda
Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga
endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha.
13Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad,
aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand.
14Ma puhusin nad laiali kõigi paganate juurde, keda nad ei
tundnud, ja maa nende taga jäi tühjaks minejaist ja tulijaist. Nõnda
muudeti ihaldatud maa kõrbeks.”
Seitsmenda peatükiga algab Sakarja raamatus uus osa, mille sõnum kinnitab ja täiendab juba eelpool öeldut: Issand karistas oma rahvast sõnakuulmatuse eest, võttes ära oma kaitse ning oma ligiolu märgi - templi. Nüüd aga tahab Ta uuesti asuda nende keskele taastatud Jeruusalemmas. Seepärast õhutab Issand rahvast pidama kõiki Tema käske ja sedamisi, mida nood enne olid ignoreerinud.
Peetelis tulnud mehed esitavad prohvetile küsimuse paastumise kohta. Porhveti kaudu esitab Jumal neile vasuküsimuse, tegelikult väljakutse nende paastumise motiivide kohta.
Sellist vastust polnud küsijad aga oodanud ning järgmistes peatükkides näeme, et mitte ainult viienda kuu paast, vaid ka neljanda, seitsmenda ning kümnenda kuu paastumised pidid muutuma rõõmuaegadeks. Jumala arm, Tema heameel anda ülevoolavalt, üle igasuguse ootuse, tõuseb esile selles ja järgmistes peatükkides. Veelgi enam - see õnnistus laieneb ka ümberkaudsetele rahvastele, kes tulevad Jeruusalemma otsima Issanda palet.
Peetel oli olnud Põhja Iisraeli ebajumala kummardamise paik - koht, kuhu Jerobeam püstitas kuldse vasika. Paastudel oli oma kindel seos sündmustega Iisraeli ajaloos, mida rahvas pidi meenutama: viiendas kuus - templi hävitamine (2Kn 25:8-9); neljandas kuus - Jeruusalemma müüride purustamine (Jr 39:2); seitsmendas kuus - Juuda valitseja Gedalja mõrvamine )2Kn 25:25; Jr 41:1-2), kümnendas kuus - Nebukadnedsar alustab Jeruusalemma piiramist (2Kn 25:1-2; Jr 39:1).
Sakarja saab vastuse otse Issandalt ja see viitab, et rahvas oli paastunud enese kasu silmas pidades. Nende paastumine oli Jumala silmis isekas ja formaalne usukombe täitmine, millest puudus ehtne kahetsus. Sakarja vastus osutab, et Jumal ootab oma rahvalt õiget meeleparandust ja kogu südamega paastumist.
Kuulajaid manitsetakse, et nende kindlus ei saa rajaneda religioossete harjutuste sooritamises; prohveti kaudu küsitlejaile aga öeldakse kuidas tegelikult õige paastumine välja näeb. Öeldu meenutab paljuski Jesaja raamatus antud paastumise juhist: “Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad....teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?”(Js 58:6-7)
Siin peitub oluline viide: Issanda nõudmised ja ootused rahvale ei muutunud, need on samad ka alanud uuel ajastul.
Seesama kehtib ka meile - Jumalale pole vaja vaimulikku rutiini, vaid Ta hoiatab, et sellise rutiini kütkes ei pruugi inimene enam üldse oma südame eksimusi tähele panna, ega ka kahetseda. Tühjast rutiinist saab tegelikult alguse enesepettus ning eemaldumine Jumalast - ilmajäämine sellest, mida vajame kõige enam.
Selle kommentaari autor: APÜ