Taas on peatüki keskmes Jeruusalemm, kuid sellele lisaks ka Taaveti sugu. Jeruusalemm - templi asupaik, Iisrael - jumalateenimise keskus ning Taaveti sugu - messialootuse kandja; nee kõik viivad meid Jumala rahva usu tuumikteemade juurde. 

Meie ette visandatakse arengud, mis asetuvad selgelt lõpuaja sündmuste keskmesse ning tekst jaguneb selgelt kolmeks osaks: esimeses (1-3) kujutatakse Jeruusalemma ümber piiratuna, teises (4-9) kuidas Jumal Israeli ründajad ja vastased segadusse paiskab ja kolmandas  (12:10-13:1) Israeli vaimulikku uuendamist ja vabastamist patust.

Jumal ise räägib osutades, et Temal on võtmeroll kõikide kirjeldatud sündmuste keskmes. Ainult Jumal on see, kelle läbi ja juhtimisel sellised arengud toimuda saavad ning Ta identifitseerib ennast kui Loojat, kes kontrollib kõike - isegi seda, mis toimub inimese sees. 

Meile kirjeldatakse Jeruusalemma kui karikat, millest seda piiravat rahvad tahavad juua. Jumal mõjutab rahvaste pürgimusi nii, et kes iganes tahab rünnata valitud rahva linna, saab ise kannatada. Prohveti kirjeldus sellest, mis hakkab sündima on väga kujukas. Israeli juhid on otsekui sütepannid keset puid või kui põlevad tõrvikud vihkude hulgas. Keelelise kujundi mõju on üheselt selge: see, mida üritatakse hävitada, osutub hukatuslikuks kõigile, kes selles suunas tegutsevad. Ründajad on otsekui puu, mis ei või jääda terveks tule ja leekide keskel. 

Prohveti tekst kutsub meid Jumalat nägema Jumalana. Juba eelnevates peatükkides on Sakarja kirjeldanud tulevasi sündmusi kui selliseid, mida Jumal oma tahte järgi juhib ja ajaloos on see korduvalt just nii ka realiseerunud. Prohvet rõhutab Jumala kui Looja rolli, kinnitades, et ainult Jumal on see, kelle peale me võime kindlad olla ja ainult Temast sõltudes saab inimene või rahvas jääda püsima. See, et Jumal on Jumal, tuleb ühel päeval esile nii või teisiti. Meie jaoks on küsimus selles, kas me oleme siis temast või ainult iseenda tarkusest sõltuvad. 

Peatüki kulminatsiooniks on 10. salm, kus Jumal lubab uuendada oma rahva vaimuliku olukorra. Mitte inimeste omaalgatuslik vigade parandus, vaid Jumala antud Vaimu mõju on see, mis tekitab inimestes vajaduse ehtsa ja sügava meeleparanduse järele. Jumala Vaimu ligiolu on paljastav, osutades armastusega, aga järjekindlalt, millised me tegelikult oleme. Ometi ei rõhu Ta meid sellega maha, vaid loob sealsamas uut. “Sel päeval avaneb Taaveti soole ja Jeruusalemma elanikele allikas patu ja rüveduse vastu.” (13:1).

Tekst kirjeldatab väga jõuliselt, kuidas juudid ühel päeval nutavad ja kahetsevad, nad kaeblevad nagu kaeveldakse ainsa lapse pärast, sest nad on Kristuse “läbi pistnud”, nad on oma Messiat nii kaua hüljanud ja eemale tõrjunud. Sündmuste keskpunkti asetub nüüd Kristus. Ja Püha Vaimu ligiolu toob kaasa Jumalale meelepärase kurvastuse. Aga see omakorda toob elu!

Tõeline ja tegelik olemuse muutus algab alati sügavast, läbitunnetatud meeleparandusest. Jumala Püha Vaimu mõjul me näeme oma eksimusi nii selgelt, et see oleks läbinisti masendav, kui Jumal ei oleks valmistanud väljapääsu. Väljapääs on aga olemas! See on olemas juutidele selles tekstis, kus lubatakse ka nende patud ära võtta ja samal viisil on see olemas ka meile, kui me tuleme Jumala ette oma süükoormaga ja näeme, et miski muu kui Kristuse sooritatud lunastus ei või meid päästa.

Jumala taotluseks ei ole kunagi ainult välise olukorra muutmine. Tema tahab meid muuta sisemiselt, anda meile uue südame, eesmärgid ja taotlused ning ennistada meie suhte endaga, sest üksnes Temast lähtub elu. Seetõttu peaksime tegema kõik endast oleneva, et Jumala muutev töö meie sees teostuks täielikult.