Paulus alustab seda kirja traditsioonilise tervitusega, samas kõneleb ta sügavalt, kogu südamest. Ta pöördub tagasi armu ja rahu teema juurde  ja seda läbi terve Efeslaste kirja (armu on selles kirjas mainitud 12 korral, rahu 7 korral). Jumala arm juhib Pauluse koheselt ka Jumala õnnistuste juurde, ning ta puhkeb juubeldama. See on erakordne kristlik trinitaarne doksoloogia! Meie õnnistused lähtuvad Jumalast Isast (s 3), läbi Poja, Kristuse (s 4-13), ning on kinnitatud Püha Vaimu pitseriga (s 13-14). Ühtlasi meenutab Paulus meile mis on evangeeliumi keksmes: et Jumal oma armus, lunastab meid Jeesuse vere läbi ning annab andeks meie patud (s 7).

Kaks asja annavad märku, et selles kirjakohas on esitatud "suure pildi" teoloogia. Esimene on Kolmainsus. See algab Isast (Ef 1: 2 -3), austab Poega (Ef 1:4-12) ja rõõmustab Püha Vaimu töös (s 13, 14). Teine on loomine. Pauluse ülevaade Jumala plaanidest algab enne loomist (s 4), keskendub Kristuse saavutatule (Ef 1:5-8) ja mõtiskleb kogu kosmose tulevikust (Ef 1:9,-10). Hõlmates kogu maailma ajalugu, on see suurepärane taust Jumala majesteetlikule plaanile maailma jaoks. Me alustame oma “reisi” enne aegade algust ja liigume kuue salmiga ajastute lõpu taha. Kas pilt võiks olla suurem?

Veel üks Pauluse teoloogiale iselmoomulik joon väärib siin tähelepanu: tähelepanu on suunatud inimesele. Pauluse maailmapildis on inimolendid need, kes saavad Jumala töödest enim kasu. Ükskõik kui suur on maastik, pilt keskendub meile. Tänase kirjakoha põhjal saab väita, et sa oled igal viisil õnnistatud (s 3): valitud (s 4), ettemääratud (s 5), lapsendatud (s 5), lunastatud (Ef 1:7), andekssaanud (Ef 1:7), kaasatud ( Ef 1:13), pitseriga kinnitatud (s 13). 

Kuigi see kiri on kirjutatud kristlaste julgustamiseks, on selle fookus meie usul. Kõik on sõltuv Jumala armust. Sest suhtes Jumalaga võtab Tema initsiatiivi. Jumal on algataja. Paulus ütleb, et meie oleme “väljavalitud”, “ettemääratud”, “adopteeritud” (s 4-6). Me oleme osa Jumala enda plaanist, ning usuteed jätkates lisatakse meile tarkust mõista veel täielikumalt Jumala eesmärke (s 9), näha, kuidas kõik on kooshoitud Kristuses (s 10; vt ka Kl 1:17), ning võimet elada Tema nime auks (s 12).

Neid sügavaid vaimseid tõdesid ei ole alati lihtne hoomata. Näiteks muretsevad paljud sõna “ettemääratud” tähenduse pärast, mida see võiks kaasa tuua. Mõned kardavad, et see võtab inimeselt ära tema valikuvõimaluse või vastutuse, ning jätab osad inimesed väljapoole - aga Paulus ei mõtle seda nii. Ta kinnitab hoopis, et Jumal armastab meid, andestab meile ning on meid valinud olema Tema sulased; kuid Paulus ei kõnele siin silpigi fatalismist või kellegi saatuse välitmatust äramääramisest. Paulus rõhutab, et igaühel meist on võimalus vastata evangeeliumi sõnumile ning Jumala kutsele oma elus. Vastutus uskuda ning Kristus vastu võtta jääb meie osaks (s 13).

 See Jumal, kes on armastanud meid enne aegade algust ja kellel on meie jaoks hea plaan, mis ulatub kaugele tulevikku, kohtub meiega siin ja praegu Püha Vaimu kaudu. Tema tõotused on meie kindel jalgealune, Tema plaanid avanevad meie ees, kuid Tema kohalolek on meiega just praegu.

Nagu astronoom, kes uurib mõõtmatut öist taevalaotust, on Paulus hämmastanud Jumala armastuse suurusest ja laiusest. Ja nagu mikrobioloog, kes uurib elu mustreid väikseimas rakus, rõõmustab ta, kui intiimne ja isiklik see armastus võib olla. Nii mõõtmatutes avarustes kui igas inimlapses: Jumal on armastus.