Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 2:1-13
Iiobi vagadus pannakse proovile1Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda
ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
2Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan
vastas Issandale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
3Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu
sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja
õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta
kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda
ilma põhjuseta hävitama.”
4Aga saatan vastas Issandale ning ütles: „Nahk naha vastu,
ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
5Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha!
Kas ta siis õnnistab su palet?”
6Ja Issand ütles saatanale: „Vaata, ta on su käes! Säästa
ainult tema hing!”
7Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade
paisetega jalatallast pealaeni.
8Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast
kaapida; ja ta istus tuha sees.
9Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest
kinni pead? Nea Jumalat ja sure!”
10Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised
räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga
mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega
pattu.
11Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest,
mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast:
teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad
tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda
trööstima.
12Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei
tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees
käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast
tuhka pea peale.
13Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse
ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta
valu oli väga suur.
Mitmete inimeste jaoks tekitab Jumala roll raamatu proloogis probleeme. IIobi tragöödia esimeses peatükis meenutab meile Aabrahami, kes pidi ohverdama oma ainsa poja Iisaki. Jumal päästis Aabrahami poja - aga Ta ei säästnud ühtegi Iiobi kümnest lapsest! Iiobi triumf esimese katsumuses ei päästa teda järgmisest kannatusest. Kaotuse kannatusele järgneb füüsilise valu kannatamine. Saanud Jumalalt loa Iiobi olukorda veelgi hullemaks teha, lööb saatan teda üle terve keha olevate mädapaisetega (s 7), mida Iiob ei saa peale potikilluga kraapimise (s 8) kuidagi leevendada. Tema katsumus on viidud äärmusesse ning nahahaigus on moonutanud ta tundmatuseni (s 12).
Iiobi naine, kes ju samuti kannatas oma laste kaotuse leinas, kellelt olid võetud kogu nende pere vara ja teenijad, ei suuda siis, kui Iiob ise haigestub, oma ahastust enam enesele hoida. Tema jaoks on kogu vagaduses elatud elu tulemus null, ning Iiobi ustavus ja Jumalale pandud lootus osutunud tühiseks. Inimlikult on Iiobi naise meeleheide igati mõistetav, kui ta oma mehele hüüab: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!” (s 9). Kummalisel kombel aga kinnitab just seesama hüüatus Iiobi tegelikku loomust ning vagaduse kõikumatust peale nende esimest katsumust; kinnitab seda, mida Jumal oli juba esile tõstnud. See naise meeleheitehüüd annab Iiobile võimaluse veelkord väljendada oma alistumist Jumala suveräänsusele - kinnnitada, et Jumalal on õigus anda ja võtta, lüüa inimest isegi valu ja haigusega (s 10).
Mis oleks juhtunud, kui Iiob oleks oma naist kuulda võtnud? Siis oleks ta tõeks teinud selle, mida saatan ette kuulutas: Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Siis neab ta sind otse näkku! (s 5). Iiobi siirus ja omakasupüüdmatu vagadus oleks purunenud sealsamas, osutades, et kui õigetele inimestele võimaldada maiseid hüvesid, võivad nende südame motiivid korrumpeeruda.
Õnneks Iiob ei otsustanud needa Jumalat ka kõige julmemas valus olles. Soren Kierkegaard on nimetanud Aabrahami “usu rüütliks” ja ta on seda, siiski ületab Iiob siin isegi Aabrahami.
Selle kommentaari autor: APÜ