Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 9:1-35
Iiob ei ole võimeline Jumalaga kohut käima1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2
„Ma tean tõesti, et see nõnda on.
Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?
3Kui keegi tahaks temaga vaielda,
ei suudaks ta temale vastata
mitte ainsalgi korral tuhandest.
4Ta on südamelt tark ja jõult tugev,
kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?
5Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid,
kui ta oma vihas neid kummutab;
6tema põrutab maa oma asemelt,
nõnda et selle sambad vabisevad;
7tema käsib päikest, et see ei tõuseks,
ja paneb tähed pitseriga kinni;
8tema üksinda laotab taevaid
ja kõnnib mere lainete peal;
9tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed
ja lõunapoolsed tähtkujud;
10tema teeb suuri ja mõistmatuid asju
ning otsatuid imetegusid.
11Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe,
ta käib üha, aga mina ei märka teda.
12Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada?
Kes ütleks temale: „Mis sa teed?”
13
Jumal ei hoia tagasi oma viha,
temale peavad alistuma Rahabi[f] + [fr] 9:13 [ft] Rahab on ürgmere koletis. [f*] aitajad.
14Kuidas võiksin siis mina temale vastata,
oma sõnu tema jaoks valida?
15Kuigi olen õige, ma ei saa vastata,
vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
16Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle,
ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
17tema, kes haarab mu järele tormis
ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
18kes ei lase mind hinge tõmmata,
vaid täidab mind kibedusega.
19Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam.
Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
20Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu;
kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.
21
Ma olen süütu!
Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
22Ükskõik! Seepärast ma ütlen:
„Tema hävitab niihästi õige kui õela.”
23Kui uputus äkitselt surmab,
siis ta pilkab süütute meeleheidet.
24Kui maa on antud õela kätte,
ta katab selle kohtumõistja palge -
kui mitte tema, kes siis muu?
25Mu päevad on jooksjast nobedamad,
kaovad õnne nägemata.26Need mööduvad otsekui pilliroost vened,
nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
27Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma kaebuse,
jätan oma kurva näo ja olen rõõmus”,
28siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees,
ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
29
Olgu ma siis juba süüdi!
Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
30Isegi kui ma peseksin ennast lumega
ja puhastaksin oma käsi leelisega,
31pistaksid sina mind poriauku
ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
32Sest Jumal ei ole inimene nagu mina,
et ma temale saaksin vastata,
et me üheskoos saaksime kohut käia.
33Ei ole meie vahel vahemeest,
kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
34Võtku ta oma vits ära mu pealt,
et hirm tema ees mind ei heidutaks!
35Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata.
Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.
Iiob on Bildadi poolt esitatud üldiste põhimõtetega nõus aga siis esitab ta küsimuse: “Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?” (s 2). See ei olnud süü tunnistamine vaid oma väiksuse ja teadmatuse väljendus. Ta ei küsi, kuidas inimene võiks Jumala ees õigeks saada, vaid kuidas inimene üldse võib õigeks osutuda Jumala ees.
Iiob kirjeldab võimsalt Jumala vägevust, mõõtmatust, nähtamatut olemust ja võitmatust. Ja sellepärast on inimese seis Jumala ees lootusetu. See, ahastuse keskelt tõusev sügav hüüdmine väljendab üht inimese kõige suuremat vajadust: “Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.” (s 33).
Me kõik vajame seda vahemeest, aga veel sügavamas tähenduses, kui Iiob seda väljendas. Inimene vajab sellist õigeksmõistmist, mis kätkeb endas ka andeksandmise ja puhastamise. Inimene vajab ligipääsu Jumala ligiollu ja et Jumal saaks tulla inimese ligi nii, et nende vahel valitseks teadlik ja mõistev dialoog ning ühendus.
Täna sellele mõeldes meenub meile koos südametänuga kohe see võimas Vahemees, kes Kolgatal lepitas meie kõikide süü ning lõi ühenduse patuste inimeste ja püha Jumaa vahele. Jeesuses on kõigile avatud otsetee sellesse armu, milles võime seista Jumala ees , sest Kristus on meid usu kaudu Temasse teinud õigeks Jumala ees!
Selle kommentaari autor: APÜ