Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Jumalat pommitav Iiob

Neljapäev, 21. Oktoober 2021

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 10:1-22

Iiob kahetseb oma sündimist
1Mu hing on elust tüdinud,
ma annan voli oma kaebusele,
ma räägin oma hingekibeduses,
2ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka!
Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3Kas sinu meelest on hea,
et sa rõhud mind,
et sa põlgad oma kätetööd,
aga valgustad õelate nõupidamist?
4Ons sul lihalikud silmad
või näed sa, nagu inimene näeb?
5Ons su päevad nagu inimese päevad
või on su aastad nagu mehe aastad,
6et sa uurid mu süüd
ja nõuad taga mu pattu,
7kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane
ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8
Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind
üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
9Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist.
Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10Eks sa ole mind valanud nagu piima
ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11Sa katsid mind naha ja lihaga
ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12Sa andsid mulle elu ja osaduse,
ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13Aga selle sa talletasid oma südamesse,
ma tean, et sul oli meeles see:
14kui mina pattu teen, siis valvad sina mind
ega jäta mind karistamata.
15Häda mulle, kui oleksin süüdi!
Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta,
olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16Ja kui ma tõusekski,
sa ajaksid mind taga nagu lõvi
ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid
ja kasvatad oma viha mu vastu,
üha pannes vaeva mulle peale.
18Miks tõid mind välja emaihust?
Oleksin ometi hinge heitnud,
et ükski silm ei oleks mind näinud!
19Siis oleks mind viidud emaüsast hauda,
otsekui mind ei oleks olnudki.
20
Eks lakka mu päevade pisku?
Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21enne kui ma tagasitulekuta lähen
pimeduse ja surmavarju maale,
22maale, kus pimedus on pilkane,
kus on surmavari ja kaos
ja kus valguski on pimedus!”

Kuigi meie patud haavavad Jumalat, kannatab Ta välja ka meie mõistmatud, kuid siirad tundepursked.

Iiobi pöördub oma ahastuses Jumala poole, hoolimata adumisest, et tal tegelikult pole võimalust Jumala ette saada, sest tal puudub Vahemees. Tema esitus on lootusetu, kuid sellest hoolimata suunab ta selle Jumalale. Ta kaebab valu pärast, olles veendunud, et Jumal  on talle saatnud kogu selle kannatuse ning ta küsib, kas ehk Jumal tunneb heameelt Iiobi valudest? Viimaks anub ta, et Jumal kasvõi hetkekski ta rahule jätaks, temast eemalduks, sest Iiob ei jaksa enam. 

Siit võime veidigi aimata, kui kohutav oli Iiobi kannatus ning kuidas valu pani teda visklema siia ja sinna. 

Kuigi enamik sellest, mida Iiob Jumala kohta ütles, oli sisuliselt vale, ei sisalda tema kõne midagi moraalselt väära, sest isegi sellises valukõnes valab Iiob Jumala ette välja lihtsalt oma südame. Mitte mingil puhul ei karista Jumal Iiobit selle eest, et Iiob oma ahastuse Talle sellisel viisil välja valas.

Samas, just too Jumala õiglusest lähtuv valu, oli Iiobi kannatuse üks põhilisemaid tegureid, sest oli ju Jumal oma tarkuses lubanud teda kannatusse viia selleks, et viimselt saaks suureks Jumala au. Taolist arusaamist on inimesel, eriti meie päevil, väga raske aktsepteerida. Me peame oma õiguseks, et Jumal kaitseb (peaks säästma) meid kannatuse eest. Siinkohal näeme, et tegelikult oli seegi Jumala armu väljendus, et Ta ei vastanud Iiobi meeletutele, kuigi süütutele ja valust tõusnud palvetele.

Kaasaja inimene kannatuses olles ei küsi Iiobi küsimusi, vaid pigem, kas Jumal üldse on olemas. Iiob selles ei kahelnud. Kogu oma vaeva keskel oli just Jumal see, kellega tema võitles. Meile aga on antud armu kogeda, et kannatusega võideldes, leiame viimselt vastused kannatavas Jumalas, kes Kolgata ristil rippudes kohtab ka meid meie vaevas. Vastused ei peitu selgituses, vaid vastus on Jumal ise.

“Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!…Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.” (Ps 130)

Selle kommentaari autor: APÜ