Enamik esimese sajandi juute uskusid, et varsti tuleb maa peale keegi suur kangelane, kes taastab kogu endise hiilguse. Kuna nemad olid Jumala valitud rahvas, siis olid nad k kindlad et too kangelane sekkub nende saatusesse, vabastades nad võõra ikke rõhumise alt. Aga oli ka väike hulk juute, kes mõtlesid teisiti, ega unistanud armeedest ja ülemvõimust. Neid tunti kui “vaikseid maa peal”, ning nad pühendasid kogu oma elu palvele ja vaiksele kannatlikule valvamisele, oodates Jumala toimimist. Siimeon ja Anna olid nende “vaiksete” hulgast. Nad olid usaldanud Jumalat läbi terve oma elu ning nüüd viimaks said näha vastust oma palvetele.
Siimeoni sõnad pidid olema Maarjale ning teistele ümberolijatele kainestava toimega. Iisraeli Tõotatu pidi tooma paljudele rahva hulgast nii langemise kui tõusmise. Mõned pidid talle vastu seisma (s 34), ning igaühe reaktsioon selle lapsukese suhtes pidi ilmutama nende suhet Jumalaga. 35.salmi sõnad esitavad Maarjale mitmeid väljakutseid. Ta saab kogema valu, mõistes, et viited Jeesuse jumalikule Isale kaaluvad üles kõik ema ja poja vahelised tavalised sidemed. Ja kui ta saab nägema oma poja prioriteete - millised saavad olema siis tema enese omad?
Anna oli vana naine, lesk, kes iial ei olnud lakanud lootmast ning oli pühendanud terve oma elu palvele ning Jumala kummardamisele. Kindlasti polnud ta elu kerge, kuid tema usk oli muutunud aina sügavamaks, sest ta järgis enda elu seades Jumala prioriteete. Nii tema kui Siimeon olid oma elu lõpul, kuid mõlemad olid täis rahu. Nad olid kõndinud koos Jumalaga, teeninud Teda ning nüüd oli neil eesõigus näha Tema au ja pääste ilmumist.