Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 14:19-28
Apostlid kuulutavad Ikoonionis ja Lüstras19Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need said rahvahulga oma nõusse. Ja nad viskasid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks.
20Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus püsti ja läks linna. Järgmisel päeval lahkus ta koos Barnabasega Derbesse.Tagasipöördumine Antiookiasse21Kui nad ka sellele linnale olid evangeeliumi kuulutanud ja paljud olid jüngriteks saanud, pöördusid nad tagasi Lüstrasse ja Ikoonioni ja Antiookiasse
22ning kinnitasid jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse ja seletades, et meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki.
23Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte pealepanemisega vanemad seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma.
24Ja läbinud Pisiidiamaa, saabusid nad Pamfüüliasse.
25Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad edasi Ataaliasse.
26Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kus nad olid antud Jumala armu hooleks selle töö tarvis, mille nad nüüd olid lõpetanud.
27Pärale jõudnud ja koguduse kokku kutsunud, kuulutasid nad, mida kõike Jumal oli teinud nende juures ja et ta oli paganatele avanud usu ukse.
28Ja nad viibisid seal jüngrite keskel kauemat aega.
Vaenamine ei suutnud Paulust peatada. Ta läks Derbesse, sealgi tulid inimesed usule. Arvan, et sellele ajale viitab Paulus kirjas galaatlastele 4:13-14. Tema kehaline seisukord võis olla pärast kividega viskamist väga vilets – täis muhke, vorpe, verevalumeid. Need püsivad vähemalt paar nädalat. Kuid kogu aja jätkas ta kuulutamist.
Tagasitee läks läbi samade linnade. Kõigis neis olid nüüd kogudused, nende tegevust korraldati. Vanemad – presbuteros – tähendavad koguduse töö juhte.Oli nn jutlustavaid vanemaid – episkopos e ülevaatajad (1Tm 3:1) ja majandusvanemaid – diakonos e abilised (1Tm 3:8). Need valiti palves ja paastumises ning seati ametisse palve ja käte pealepanemisega, nagu varem Paulus ja Barnabaski tegid.
Paneme tähele sõnu “jätsid nemad Issanda hooleks” (s 23). Kogudus ei ole Pauluse üritus ega püsi tema varal. Ta on kutsutud ja elule äratatud Kristuse poolt, Tema kätesse usaldatud. Samas kestab eestpalve koguduse eest, seda julgustatakse ja kinnitatakse kirja teel ja võimaluse korral külastatakse jälle. Selliselt väljendus Pauluse armastus koguduste vastu kõikjal.