Mõni sõna selle ülesehitusest. See on kõige pikem laul psalmide raamatus, selles on kokku 176 salmi. Heebrea tähestikus on 22 konsonanti. Autor on siin kasutanud omapärast poeesia võtet, kus kogu laul koosneb 22 osast ja iga osa kõik kaheksa salmi algavad erineva konsonandiga heebrea tähestikust. Nii tahab autor meile justkui näidata, kuidas Jumala sõna võib ülistada kõikide tähtedega.
Kui nüüd vaadelda salme 113-120, siis torkab silma, et laulja räägib siin iseendast, oma suhtumistest, raskustest ja hirmudest. Samuti räägib ta Jumalast, tema sõnast, tema usaldatavusest, tema pühadusest ja võimsusest. Tema toetusest õiglastele, aga ka tema karmusest õelate vastu (s. 119).
Oma suhtumises Jumalasse väljendab laulja üha uuesti ja erinevates variatsioonides sama mõtet: “Minu elu sõltub kõiges ainult sinust, mu Jumal. Kui sina mind hoiad siis ma elan. Siis ma pääsen kurjade inimeste käest, siis ma vaatlen alati su määrusi.“ Mida me veel saame teada laulu autori kohta? Kindlasti seda, et ta vihkab teesklust, silmakirjalikkust ja reeturlikust. Kohe lõigu alguses ütleb ta niimoodi: “Ma vihkan kahepaikseid mõtteid.“ Samuti seda, et ta mõistab sügavalt Jumala kõikväelisust. Pärast ütlust: “Sa koristad ära kõik õelad kui räbu,“ lisab ta salmis 120: “Hirmust sinu ees tuleb värin mu lihasse ja ma kardan su seadusi.“
Laulja mõistab, et Jumala suuruse ja pühaduse ees peab tundma aukartust. Kuigi mina isiklikult ei saa ütelda, et tunnen Jumala ees hirmu, mõistan ma, miks nii on põhjust öelda. Kui vähe me tegelikult mõistame ja oskame kujutleda kogu universumi Looja ja Valitseja väge.
Siin argimaailma askelduste keskel olen sageli kogenud, kuidas ümbritsev maailm püüab meid pidevalt veenda materiaalse lõplikkuses. Et see on kõik, millest tasub rääkida ja millele mõtelda, et inimene ongi vaid kõnelev ja iseendale elav loom, kelle eesmärgiks on võimalikult mugav ja rahuldav elu. Elada vaid tänases päevas põhimõttega „Söögem ja joogem, sest homme sureme niikuinii!“. Kui inimeses pole midagi muud peale materiaalse ja kui Jumalat pole olemas, puudub mõte püüelda ka millegi ülevama poole. Nagunii muutub kõik mõtetuks sel hetkel, kui me sureme. Vaid siis, kui inimene leiab oma tee Jumala juurde, kes on temasse asetanud igaviku ning osa oma jumalikust loomusest, vabastab Jumala kohalolu inimeses jõu, mida inimene iseenesest ei suuda rakendada. Vaid elu koos oma Loojaga annab mulle võime teha seda head, milleks Looja on mind loonud, anda inimese elule mõtte.
Arvan, et mõistan pisut ka seda, miks laulja kirjutas nii pika laulu just Jumala sõnast. Just oma sõna kaudu juhib ja kõneleb Jumal meiega. Salm 114 ei ole lihtsalt sõnade tegemine ja ülerinna rääkimine. Ka minu kogemus on, et alles Jumala sõna lugedes, selle üle mõtiskledes ja seda uurides sai mu elu kindla põhja. Jumala sõna ei ole muutlik ega valelik või lihtsalt tühine, nagu paljud inimeste tehtud sõnad.