Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 142
Abipalve ahastuses1Taaveti õpetuslaul; palve, kui ta oli koopas.
2Oma häält tõstes ma kisendan Issanda poole, oma häält tõstes ma anun Issandat.
3Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse.
4Kui minu vaim nõrkeb mu sees, siis sina tunned mu teerada. Teele, mida ma käin, on minu jaoks peidetud püünised.
5Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks. Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest.
6Ma kisendan sinu poole, Issand! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal!
7Pane tähele mu halisemist, sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad!
8Vii välja mu hing vangist tänama sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui sina mulle head teed.
Abitu inimese palve
See psalm on oma olemuselt ühe inimese sügav ja harras palve, mis sobib igal ajal ja kõigile. Palvetajal on tulnud taluda karmi tagakiusu, ta on isegi vangi sattunud. Siinkohal tulevad meelde laulud 64, 120, 140.
Üksildase palve
Palvetaja “tõstab oma hääle” ja “anub Issandat”. Välise vaenu ja ahastuse keskel on ta üksi, sest “mul ei ole, kes mind tunneks” (5). Sõbradki on ta maha jätnud. Kaitsjad peaksid seisma ta paremal käel, aga seal ei ole kedagi.
Jumala ligiolu
Kõige häda keskel tunneb palvetaja siiski, et on Jumala ligiolus - Jumal teab tema teeradu, tema saatust ja kõigest hoolimata on see Tema juhtida. Issand on tema pelgupaik “elavate maal”, mis on surmavalla vastandiks. Selle kindlustunde saab ta kogudusest, sest just seal koonduvad sõbrad tema ümber ja koos kiidetakse Jumalat saadud abi eest.
Ühe inimese poolt saadud abi tähendab usukinnitust tervele kogudusele. Nii, nagu Jumal teadis terve Iisraeli rahva teed, oli talle tuttav ka iga üksiku indiviidi oma. Palvetaja pinge langeb ja ta astub üksindusest ühendusse.
Kui inimesele näib, et Jumal on kaugel, on ta siiski väga lähedal. (Luther)
Kindlasti tähendab see, et ma ei pea lootma oma tunnetele, vaid Jumala tõotustele.