Eilses tekstis oli juttu sellest, et Rooma garnisoni juht Jeruusalemmas võttis teateid vandenõust Pauluse vastu tõsiselt ja me näeme, mida ta ette võtab. Ühest küljest kiired käsud veel samal õhtul umbes kella üheksaks valmis panna mitmesajameheline väeüksus ja läbi öö viia Paulus linnast minema. Teisest küljest näeme, et see on vastutuse enda pealt ära veeretamine. Ta tahab vältida vaidlust pealekäivate juudi ülematega ja saadab Pauluse hoopis maavalitseja juurde. Ise ta ei lähe, vaid saadab sõjameestega kirja. Sellest kirjast on selgelt näha, et Rooma võimu kõrge esindajana oli tal kohustus ka nii-öelda tsiviilasju lahendada. Ühest küljest hindab ta süüdistusi Pauluse vastu mittetõsisteks, nimetades neid “nende käsuõpetusse puutuvateks vaidlusteks”, teiselt poolt toob ta aga kirjas esile vandenõu, ja vandenõude suhtes olid Rooma võimud üsna tähelepanelikud, sest need võisid kaasa tuua rahvarahutusi, mis ei olnud üldsegi soovitavad. Niisiis oli vandenõu küllaldane põhjus Pauluse läkitamiseks maavalitseja asupaika. Maavalitseja Feeliks võtab asja rahulikult, laseb Paulust vahi all hoida ja jääb pealekaebajaid ootama. Seda, mis tänases tekstis kirjeldatakse, võiks malemängu sõnastuses nimetada vangerduseks. Ühe käiguga muudavad kaks malendit asukohta. Kuningas paigutatakse ohutumasse kohta ja vanker temast teisele poole.

Meie tähelepanu selles loos ei ole ainult Paulusel, vaid ka ülemustel, kellega ta kokku puutub. Ja me võiksime Jeruusalemma väepealiku kohta tähele panna kolme asja. Esiteks, kui asi susiseb, siis tuleb tegutseda täna. Ei saa oodata hommikuni ja panna välja silti “Sanitaarpäev” või “Vastuvõttu ei toimu”. Teiseks – hinnang olukorrale. Süüdistused Pauluse vastu ei olnud surma ega karistust väärt. Siin oli lihtsalt teatud kitsarinnalisuse küsimus, mis küll oli tugevasti võimendatud. Kolmandaks, maavalitseja Feeliks ei olnud sõjaväelane ja tema ette ei saanud minna selliste juttudega nagu Jeruusalemma sõjaväeülema ette. Aga maavalitseja ette tuldi ja mis jutte seal räägiti, seda vaatame homme.