Kui roomlased kehtestasid Judeale 6. sajandil pearahamaksu, süütas see ülestõusu, mida juhtis Galileast pärit Juudas, kes väitis, et juudid ei peaks Rooma keisrile maksu maksma, kuna Iisraeli ainus kuningas on Jumal. Nüüd on kohal järgmine külaline Galileast. Mida tema antud teemast arvab?

Esitatud küsimus mõjub süütu akadeemilise uudishimuna - sest ei puudutanud Jeesust otseselt - Galileas ei olnud pearahamaksu. Kuid kui Jeesus oleks Juuda kombel pearahamaksu eitanud, oleks rooma võimudel tegemist olnud järjekordse revolutsionääriga. Kui Jeesus oleks pearahamaksu jaatanud, oleks ta muutunud reeturiks patriootlike juutide silmis. See oli kaval lõks.
Taas kord näib Jeesuse vastus väljakeerutav, kuid sisaldab eneses tegelikult korraliku vastulöögi. Kõigepealt õõnestab ta küsijate jalgealust, paludes anda enesele teenari - mille nood ka andsid. Ahhaa! Nad kasutavad keisri raha (münte, millele oli vermitud keisri kuju ning tiitel „Jumala Poeg“, pidasid juudid ebajumalateks, ja väga rangelt kombeid pidavaile juutidele oli lubatud kasutada selle asemel spetsiaalseid vaskmünte); miks nad siis on talle maksude maksmise vastu? Teiseks, tema kuulus „andke keisrile, mis kuulub talle“ põrmustab täielikult vastaste argumendid, kes eeldasid et lojaalsus Jumalale ja maapealsele valitsejale polnud ühildatavad. Jeesus aga ütleb, et mõlemal on õigustatud nõue oma rahva lojaalsusele.
Jah, on aegu, kus need kaks võivad vastuollu minna, ja inimestel tuleb teha keerulisi valikuid, kuid Jeesuse vastuse sisu viitas, et tavaolukorras ei peaks taoline konflikt üldse tekkimagi.