Rooma väepealik ütles välja selle, mis igale objektiivsele vaatlejale oli ilmselge. See oli hea inimene ja süütu igasugusest kuritööst. Tõsi aga oli, et nüüd oli ta surnud. Võimukandjad olid edukalt maha surunud selle, kes oli julgenud avalikult välja astuda. Kui suur pidi olema inimeste kurbus koduteel! Jeesuse järgijate jaoks aga oli olukord enam kui kurb - see oli meeleheitlik. Kõik nende lootused olid kokku kukkunud otsekui maavärinas varisenud hoone.
Ja sellepärast on erakordne, et sellises õhustikus tuleb Joosep, toimides suure julguse ja meelekindlusega. Johannese evangeeliumist loeme, et selle hetkeni oli ta olnud Jeesuse salajane järgija, kartes juudi ülikute viha. Aga just siis, kui tal poleks mingit põhjust oma nahka turule tuua, läheb ta ja nõuab enesele Jeesuse surnukeha.
Võib-olla et „hea ja õiglase mehena“ (s 50) oli ta süda nii täis sündinud ülekohtu tõttu, et ta ei suutnud enam kõrvaltvaatajaks jääda. Või ehk ühena neist, kes ootasid „jumalariigi saabumist“ (s 51), oli temas ikkagi usk, et mingil viisil tegutsedes taastab Jumal oma nime.
Jutustus rõhutab, et Jeesuse keha matmisel ei esinenud mingit segadust või ohtu. Ja kuna see oli uus haud, ei saanud Jeesuse ihu ka kellegi teisega segi minna. Ja kuna ka naised olid haudapanekut vaatamas, teadsid nad kuhu Sabati möödudes tulla lõhnarohtudega Jeesuse ihu võidma.