Eriti lihtne on see kaklemine tulema, kui me tahame esindada mingisugust usuliikumist või selle teoloogiat, kasvõi katoliiklikku, või nelipühilikku, baptistlikku või vabakoguduslikku. Me võime üksteisele väga kenasti selle kirjakohaga vastu pead lüüa, ja ütelda, et siin on üks ristimine ja sina ei ole nii ristitud ja seepärast sina oled väljas. Ja siin on üks Issand, aga teie jumalakäsitlus ei ole nii, nagu meie arust õige on. Niisugused väljaarvamised on minu meelest kõige koledamad asjad, sest Kristus oli ise täielikult inklusiivne. Tema haaras sisse kõiki, kes kuidagiviisi Jumalat otsisid, kõiki, kes olid natukegi huvitatud. Ta ise ütleb oma sõnas, et suitsevat tahti ma ei kustuta ära ja rudjutud pilliroogu ma ei murra katki. Ma kardan, et Kristuse kirik suures plaanis, hõlmates kõiki denominatsioone, on niivõrd ära kaotanud selle alandlikkuse – ma mõtlen just suurel, organisatsioonilisel tasandil. All, rohujuure tasandil on see üsnagi leitav vägagi erinevate kirikute denominatsioonide esindajate juures, kes vahetevahel täiesti vapustava jõulisusega Kristust esile toovad oma elude ja käitumiste kaudu. Aga just suures plaanis on see eksklusiivsus siiski veel meie tõsine patt ja puudujääk. Ma ei arva, et me peaksime kunagi ootamagi seda, et me kõikides asjades ühele meelele saame. Aga ma usun ka, et absoluutne enamik nendest küsimustest, millega me üksteise päid lõhki taome teoloogiliste dispuutide käigus, on tegelikult asjad, mida meist keegi ei tea, ja enamik on ikkagi meie spekulatsioonid, ja kui mitte meie, siis meist vanemad spekulatsioonid. Olgu nad siis lugupeetud kirikuisade või skolastikute omad või kellegi teise kirjutatud, kellest me lugu peame.
Nii et nii või teisiti on suur osa Uuest Testamendist täiesti puhtalt üleloomulik. Nii nagu ka Jumala kogu arm ja selle tegutsemine inimese sees, hoolimata kõigist meie teooriatest ja seletustest, jääb meile mõistatuseks.
Võibolla see võti siin võikski olla see, et me peaksime õppima ära tundma Issanda armastust selle inimese vastu, kes meie vastas seisab, ja selle inimese armastust Issanda vastu. Ja kui me näeme pühendumist Issandale, kui me näeme pühendumist Jeesusele, pühendumist puhtusele, tõele, õigsusele, headusele ja halastusele, siis oleks väga kohane panna maha kõik inimeste meelest nii tähtsad ja mõistusele nii armsad konstruktsioonid ja võibolla astuda üle neist, tunnistades endale, alandlikult, et me tegelikult mitte keegi lõpuni ei tea, keegi lõpuni ei oska öelda ja lõppude lõpuks me peame kõik käe oma suu peale panema Issanda ees, kes on ja kes oli ja kes tuleb.