Pilt, mille saame Martast, kujutab teda teoinimesena, Maarja aga näib väga vagana. Võibolla tajume üht neist tegelaskujudest rohkem endasarnasena, mistõttu tunneme end kas hästi või halvasti, sest antud olukorras tundub vagadus olevat hinnatavam.
Uue Testamendi teistes osades aga on enamasti vastupidi – parem on olla tegutseja. “Siis vastavad õiged talle: "Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su
juurde?" Ja kuningas vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle." (Mt 25:37:40) Ja Jk 2:14: “Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: "Mul on usk!", aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kas see usk suudab teda päästa?”
Me ei ole seatud valiku ette, kas lähedane suhe Jumalaga või töötegemine Tema riigis - mõlemad on olulised. Näiteks nunni ja munki peetakse nendeks, kellel on nii suur usk kui suured teod.
Võibolla rohkem kui miski muu julgustab Marta ja Maarja lugu meid mitte maha magama Jumalaga kohtumise hetke. Jeesuse jüngritena võime Temaga arvestada alati ja kõikjal – mitte ainult rahulikel aegadel, piibliringides või kogudustes, vaid ka kodudes, suheldes naabritega, töökohtades jne.