Loe läbi alltoodud kirjakoht: Taaniel 9:20-27
Ennustus seitsmekümnest aastanädalast20Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast,
21kui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel, keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde õhtuse ohvri ajal.
22Ta õpetas mind ja rääkis minuga ning ütles: "Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema.
23Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!24Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.
25Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade surve all. Ja aegade lõpus,
26pärast kuutkümmend kahte aastanädalat, kaotatakse võitu ja teda ei ole enam; linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas; ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on määratud.
27Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.""
Aastanädala mõiste tuleb 3. Moosese raamatu 25. peatüki sabatipidamise reeglitest. Tegelikkuses veetis Iisrael sabatiaastat küllaltki harva - ja mitte eriti korralikult. Nii ennustab juba 3 Moosese 26. peatükk paguluseaastatest ning ütleb, et siis saab ka maa tagasi kaotatud sabatiaastad. Pagulus kestis ühtekokku 70 aastat ja see liitub tähelepanuväärselt 70 aastanädalaga (490 aastat).
24 salm on täis suurde lepituspäeva kuuluvat sõnavara. Suurel lepituspäeval viis ülempreester ohvrivere kõige pühamasse paika. Igavene õigsus aga, mis tuli Suurel Reedel Jeesus Kristuse valatud vere kaudu, räägib ka igavesest õigsusest, ja see on enam kui igaaastane suure lepituspäeva õigsus vanas lepingus. Suure Reede lepituses tõi Jeesus täiusliku ohvri kogu inimkonna patu eest.
Tekstis esineva „võitu“ koha peal kasutatakse algtekstis Messiat tähendavat sõna. Ja näeme, et lõpusalmides ei ole küsimus mitte sõlmitud liidu raskemaks tegemisest, vaid selle tugevamaks tegemisest - seda just Messia, võitu läbi.