Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 12:22-34
Rikkusest ja muretsemisest22Aga Jeesus ütles jüngritele: "Seepärast ma ütlen teile, ärge muretsege elu pärast, mida süüa, ega ihu pärast, millega rõivastuda,
23sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas.
24Vaadake kaarnaid - nad ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Kui palju enamat väärt olete teie lindudest!
25Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elueale küünra lisada?
26Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, mis te siis muu pärast muretsete?
27Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist.
28Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!
29Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud,
30sest kõike seda taotlevad maailma rahvad. Teie Isa ju teab, et te seda vajate.
31Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi!
32Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!33Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas,
34sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.
See on suurepärane kirjakoht ambitsioonideta kristlaste jaoks, kuid väga keeruline neile, kes igatsevad näiteks olümpiamedalit. Mida siis Jeesus täpselt mõtleb sellega, et “ärge muretesege” (s 22,26,32)? Kas Ta mõtleb, et me peaksime lõpetama kõrgete eesmärkide poole püüdlemise? Kindlasti mitte.
Vastus on ehk selles, mida see kirjakoht räägib Jumalast. Jumal teab meie vajadusi (s 30) ja täidab need ülikülluslikult (s 24,27,28 – kuid pane tähele, et need on vajadused, mitte soovid!). Veelgi enam, me oleme Jumalale väga tähtsad (s 24) ja Ta on juba andnud meile kogu oma kuningriigi (s 32). Kui me ainult suudaksime haarata neid tõdesid täielikumalt, siis meie maised mured paistaksid meile õiges, vähem tähtsas perspektiivis. Ning meie prioriteedid muutuksid: vaimsed mured kaaluksid üles igapäevased mured (s 31,34) ja me leiaksime, et meie turvatunne Jumala armastavas hoolitsuses viiks meid suurema helduse ja avatuseni teiste suhtes (s 33).
Selle kommentaari autor: Jenny Hyatt