Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 6:9-20
Jeesusest kui suurest ülempreestrist9Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.
10Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.
11Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,
12et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.13Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.
14Ta ütles: "Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!"
15Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.
16Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.
17Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,
18et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest,
19mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse,
20kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.
Postmodernism jätab natuke ruumi lootusele, võibolla oma kergelt idealistliku tonaalsuse tõttu, või ka sellepärast, et ta on küüniline meie lõpliku saatuse suhtes. Heebrea kirja autor mõistab aga ühemõtteliselt nii lootust kui ka meie lõplikku saatust. Tema jaoks põhineb lootus Jumala tõotustel (s 17) ja leiab kinnituse Jumala tegudes. Teoloogiline väide saab praktiliseks tõeks, kui lootus saab inimkonnale nähtavaks, nagu näiteks siis, kui Aabrahamile anti tõotus (s 14,15).
Et Jumal on näidanud oma ustavust minevikus, võib autor olla kindel ka tuleviku suhtes. Lähtudes nii oma isiklikest kogemustest kui ka Jumala rahva ajaloost võib ta kirjeldada lootust, mis põhineb selle lepingus oleva Jumala tõotustel ja teostub inimajaloos, on meie hinge kindel ankur (s 19).
See lootus põhineb isikul (s 20), kes suri meie eest ja tõusis üles, et pakkuda lootust lootusetutele.
Selle kommentaari autor: Michael Wardlof