Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:32-40
Usust ja uskujatest muistsel ajal32Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest,
33kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud,
34kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.
35Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist.
36Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat.
37Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.
38Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.
39Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust,
40sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks.
Niisuguseid lugusid on raske meenutada, need on nagu luupainajad. Sajandite jooksul üle maailma on paljudest erinevatest uskudest inimesed (kaasa arvatud kristlased) piinanud teisi ja olnud ise piinatud. Simsoni lugu (vt Km 13-16) on üks kõige verisemaid Vanas Testamendis, ja kuigi me teame tema juustest, on legendaarne, kuidas ta oma vaenlased võitis. Uudistest kuuleme pidevalt hirmsatest kannatustest, mida üks inimolend on põhjustanud teisele, ja võibolla oled ka ise olnud mõne tunnistajaks. Saada sellist informatsiooni kannatustest, eriti kui need on meist kaugel, on kurnav ja halvav. Lihtsam on keerata ajalehe teine lehekülg või vahetada TV kanal. Kuid see kirjakoht aitab meil elada teisiti. Me võime keelduda silmi pööramast kurjalt, mida inimesed üksteisele teevad (mõnikord isegi Jumala nimel), ja kui vaatame vägivallale uskliku kogukonnana, on see äärmiselt vabastav.
Selle kommentaari autor: Lucy Winkett