Inimeste nõdrausulisus ning nende hirm inimeste ees pani Teda kisendama. Kuidas pöörata nende mõtted olulisimale! Ta suunab kogu tähelepanu Taevasele Isale. Usk Jeesusesse on usk Isasse, kuulutatud sõnad on Isalt, Isa on Jeesuse saatnud.
Jeesus jätab end tagaplaanile ega otsi enese au. Ta on tulnud Isa tahet täitma ning Tema nime austama. Siin on kokkuvõte evangeeliumist: Jumal-Isa on läkitanud oma Poja maailma valguseks ja Päästjaks. Variserid olid siiani ju ikka Jumalasse uskunud, aga Jeesust nad Temaga ei seostanud. Jeesus toob selgelt välja oma seose Jumal-Isaga ning oma vahendaja rolli. Võimsalt väljendub siin Vana Testamendi prohvetikuulutuste täitumine. Pöörame tähelepanu 48. salmi paralleelkirjakohale – see on 5Mo 18:18, 19. Seda rääkis Jumal umbes kaks tuhat aastat varem oma rahvale. Nüüd on see Jeesuses täitunud, aga inimesed ei mõista seda ning tegelevad rohkem enese au saavutamisega kui Jumala otsimisega.
Mida on meil sellest kirjakohast kõrva taha panna?
Võiksime Jeesuse alandlikkusest ja ustavusest eeskuju võtta! Kui palju annan mina oma igapäevaelus Jumalale au? Sageli raiskan küll rohkem aega eneseupitamisele… Kui ustav olen ma oma Jumalale, oma Päästjale? Kas räägin neid sõnu, mida Tema mulle annab rääkida, või hoopis lobisen suurema osa ajast enese tarkusest, et lihtsalt teiste tähelepanu ja tunnustust võita!