Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalmid 42,43
Igatsus Jumala järele1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
3Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?
4Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: "Kus on su Jumal?"
5Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
6Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!
7Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
8Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
9Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
10Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: "Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?"
11Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: "Kus on su Jumal?"
12Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Need kaks psalmi on selgelt üks. Ei ole teada, kuidas need lahutati, kuigi need on ühendatud refrääni (42:5, 11; 43:5), keele ja teema poolest. D. Kidner ütleb: „nagu ühe sarnaselt loodud luuletuse kaks poolt“ ( „Psalms 1-72“, IVP). Peamine jõud neis on iha – niivõrd tugev ja valus igatsus Jumala ligiolu järele, et seda on võrreldud meeleheitlikult januse hirve kisendamisega kuivanud veelogude pärast (42:1,2). Psalmisti jaoks on Jumala kohalolek Tema pühas majas, Jeruusalemma templis olnud tugevalt tõeline. Ta meenutab elavalt sealseid palverännaku suuri päevi (42:4). Nüüd on ta võimetu seda uuesti kogema, sest on sunnitud eksiili kas teadmata poliitilistel põhjustel või vanuse ja nõrkuse tõttu. Ta elab kauges põhjas, seal kus Jordan tõuseb, Hermoni mäe ilusas ümbruses (42:6). See on koskede ja jõgede maa, kuid muutes metafooriks , tunneb ta ennast lõksus tõusude, mõõnade ja murekoormate vahel.
Selle mure peapõhjus on tunne, et ta on Jumalast ära lõigatud: siit ka janu pildi tugevus. Kristus nimetas Jumala järgi janunemist õnnistatud kogemuseks ( Matteuse 5:6) ja rääkis, et Tal on võim lõpetada igaveseks see piin ( Joh 4:13,14; 6:35). Kristus ongi Jumala ligiolu ja Tema jumalik tõotus jõustub Piibli loo lõpus (Ilm 21:6). Aga selleks, et meid janust päästa, peab Kristus ise kannatama meiega: seetõttu on Tema hüüd ristil „Mul on janu!“ (Joh 19:28) sügavalt täis nii vaimset kui füüsilist raskust. Psalmist heidab refräänis ja kokkuvõttes pilgu tulevale võidule ja teeb sellest usus ka enda võidu (s43:4,5b).
Selle kommentaari autor: Ruth Etchells