Tagakius võis neile esimese sajandi kristlastele tulla mitmel kujul. See võis olla kaubagildidest välja jätmine, mille tulemuseks oli vaesus (s9), või see võis olla kohaliku magistraadi ees ebalojaaluses või mässu tõstmises süüdistamine. Mõlemad võisid tuleneda kristlaste keeldumisest kummardada jumalaid või põletada Cesarile viirukit. Süüdistus võis tulla igast nurgast. Smürnas tuli see juutidelt, kes olid väga häiritud sellest, et kristlased kummardasid Jeesust; nad olid kristlaste kasvava edu üle kadedad ja tahtsid väga Rooma võimudele näidata, et kristlased ei ole juudi kogukonna osa ja seega jäävad ilma ka privileegidest, mida Rooma juutidele andis. “Saatana sünagoog” (s9) ei tähenda, et praktiseeriti okultismi. Saatan on süüdistaja (Ilm 12:10) ja oma tegevuse kaudu tegi sünagoog tema töö ta eest ära.
Nepaalis, kus ma elan, keelduvad kristlased järgima Hindu tavasid, mida usutakse kogukonnale heaolu tagavat. Nii nähakse neid ebaustavatena. Ähvarduste või rahaliste mõjutustega kellegi veenmine usumuutuse suunas on ebaseaduslik. Nende hindude jaoks, kes tunnevad end ohustatuna kohaliku koguduse kasvu poolt, on väga lihtne süüdistada kristlasi võimude ees sellistes veenmismeetodites. Hiljuti süüdistati kristlasi , ilma tõenditeta, selles, et nad olid saanud pöördunuid lubades igaühele 1000 ruupiat ja jalgratta! Mitmed pastorid on selliste süüdistuste tulemusena vanglas olnud (s10).