Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 18:11-24
Nägemus Paabeli langemisest11Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta kunagi enam nende kaupa:
12ei kulda ega hõbedat, ei kalliskive ega pärleid, ei peenlinast ega purpurit, ei siidi ega erepunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud ega mingisugust elevandiluust eset, ei mingisugust väärispuust tehtud või vasest või rauast või marmorist eset,
13ei kaneeli ega kardemoni, ei suitsutusrohte, mürri ega viirukit, ei veini ega õli, ei püülijahu ega nisu, ei veiseid ega lambaid, ei hobuseid ega tõldu, ei orje ega inimhingi.
14Puuviljad, mida su hing himustas, on su käest kadunud ning kõik, mis särav ja läikiv, on su käest läinud kaotsi ning neid ei leita enam. 15Nende asjadega kauplejad, kes on rikastunud selle linna varal, seisavad kartusest tema piina ees kaugel eemal, nuttes ja leinates:
16"Häda, häda, suur linn, riietatud peenlinasesse ja purpurisse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest üheainsa tunniga on ära rüüstatud nii suur rikkus!" 17Kõik tüürimehed ja laevnikud ja kõik meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid kaugel eemal
18ja kisendasid, kui nad nägid ta põlemise suitsu: "Kes on selle suure linna sarnane?"
19Nad puistasid põrmu oma pea peale ning kisendasid nuttes ja leinates:
"Häda, häda, suur linn, kus on rikastunud kõik, kellel oli laevu merel - üheainsa tunniga on ta rüüstatud!"
20Rõõmusta tema pärast, taevas, ning pühad ja apostlid ja prohvetid, sest Jumal on teie kaebuse mõistnud tema kanda!"
21Ja üks võimas ingel tõstis kivi otsekui suure veskikivi ning viskas selle merre, hüüdes:
"Nõnda visatakse suur linn Paabel äkitselt ära ning teda ei leita enam!
22Ja kandlemängijate ja pillimeeste ja vileajajate ja pasunapuhujate häält ei kuulda sinu sees enam ja ühtegi mis tahes käsitöömeistrit ei leita enam sinu seest ning veskikivide mürinat ei kuulda enam sinu sees,
23ja lambi valgust ei paista sinu sees enam ning peigmehe ja mõrsja häält ei kuulda enam sinu sees. Sest sinu kaupmehed olid ilmamaa ülikud ja sinu nõidusega on eksitatud kõik paganad,
24ning sinust on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud ilmamaal."
Baabüloni häving ja purustamine on sama võimas kui oli tema vägi ja haare. “Andke talle niisama palju piina ja leina kui ta on iseennast ülistanud ja toretsenud” ( s7). Langemine on silmipimestav. Kaubanduslikust, põllumajanduslikus ja kultuurilisest üleküllusest mida ümbirtses ületamatu sõjaline võimsus tuhaks ja tolmuks. Need, kes temast aksu lõikasidleinavad, aga ustavad rõõmustavad selle ajutise võimu kokkukukkumise tõttu.
“Rõõmusta tema pärast, taevas, ning pühad ja apostlid ja prohvetid, sest Jumal on teie kaebuse mõistnud tema kanda!”( s 20). See mis tundus olevat soovunelm, oli kahe sajadniga teoks saanud.
Ilmutuse raamat on väga laostav poliitiline traktaat. See sunnib meid otsustama oma kuuluvust ja alluvust. Jumal või keiser? Püüame pisut ette kujutada. Millisel kaasaegsel saarel võime praegu kuhtumas leida vananeva prohevti kui poliitilise vangi? Paljud vennad ja õed kannatavad jätkuvalt oma usu pärast ka praegu 21.sajandil. Tänu kaasaegsetele kommunikatsioonivahenditele saame kuulda nende saatusest, aga kas oleme meie ka nende hääled, kas oleme oma palveis nende eest sõdijad? Nemad kannatavad kuni surmani. Kas meie tuleme välja oma Babüloni sisikonnast, või piisab meile vaikimisest mida tasutakse materiaalse tuluga? Mõned meist isegi õigustavad oma ahnust pugedes nt eduteoloogia sildi taha.
See raamat rebib maha meie maskid. Paljud usukogukonnad, eriti läänemaailmas, langevad päev päeva kõrval Babüloni hooramise veini juues. Meeleparandus on hiljaks jäänud.
Selle kommentaari autor: Morris Stuart