Väljakutsete jada lõppeb veelgi enam uurivama küsimusega ning Jeesuse vastu-küsimusega. Rabid arvutasid välja, et sedauses on 613 määrust, nii et küsimus tähtsaima kohta oli oluline. Samuti oli see aga „laenguga“ küsimus, sest tähtsustades ühte oleks teda saanud süüdistada ülejäänute hooletusse jätmises. Tema vastus toob aga osavalt kokku kaks käsku, mis tõesti võtavad kokku kõik ülejäänud, nii et midagi ei jää kõrvale. (7:12-s annab Matteus meile teise Jeesuse antud seaduse kokkuvõtte, mis keskendub ülima käsu teisele osale.) Kaksikkäsk armastada Jumalat ja teisi inimesi (Lk 10:29–37) on sellest ajast peale andnud meile aluse, mille abil saame otsustada oma tegude ja motiivide üle ning olla ustav Vana Testamendi seadustele. Jeesuse esitatud teoloogiline pähkel on sõnastatud üsna objektiivselt, kuid pidi olema ilmne, et ta pidas enda rolli all silmas Messia oma. „Taaveti poeg“ oleks paljudele juutidele tähendanud lihtsalt ühte rahvuslikku juhti poliitilisel tasandil, kuid vabastamise töö , mida Jeesus silmas peab, on midagi palju kaugele ulatuvamat.
Kelle poeg ta siis on? Küsimus jääb vastamata, kuid need, kes olid kuulnud tema tähendamissõna hüljatud pojast 21 ptk salmides 33-44, said aru tema mõttest ning ülempreester tõstatas vihjatud väite 26 ptk salmis 63: „Ütle meile, kas sa oled Kristus, Jumala poeg?“