Jeeriko ja Jeruusalemma vahel on ainult umbes 15 miili ning see teelõik tundus olevat selline millel kogunevad kerjused võisid olla kindlad oma edus – võib-olla sellepärast, et palverändurid on enamasti heldekäelised. Huvitaval kombel on Bartimeus ainus tervendatu Uues Testamendis, keda on nimega esitletud. Jeesuse küsimus, nii talle aga ka eelpool Jaakobusele ja Johannesele ( s 36) saab kaks täiesti erinevat vastust. Ja üsna tõenäoliselt kõrvutab Markus need kaks vastust meelega, selleks et neis evangeeliumi kesksetes peatükkides veelgi selgemalt esile tuua peateema: milline siis peaks olema Jeesuse järgijate tõeline nägemine – tol ajal, aga ka praegu?
Taas kutsub tekst endasse „sisenema“, mõtisklema selle üle ning liikuma mõtisklusest palvesse. Võime tekstis olla kas üks rahva hulgast või jüngrite hulgast. Kas jüngrid märkasid, kuidas Jeesus taas keeldus sobitumast tähtsa inimese rolli, kellel pole aega ei laste ega lärmakate kerjuste jaoks ( s 14,49)? Ehk olid jüngrid seekord lihtsalt vait, ja rahvas sundis Bartimeust vait jääma. Aga meie peamine tähelepanu peaks olema suunatud Bartimeusele.
Füüsiliselt ei ole tal võimalik Jeesust näha, ning tal pole ka mingit aimdust olukorra pingelisusest. Ometi tundub Markus rõhutavat, et Bartimeusel oli püsiv usk mis võimaldas tal „ näha“ oma südamega ja toimida vastavalt kuuldule ( s 47,52). Tema käitumine on tähelepanuväärne ja isegi rõõmus ümbritseva ignoreerimine ( s 50) ning tema palve on enam kui julge. Võime peaaegu kujutleda Jeesuse tunnustavat ja sooja naeru, kui ta tervendav ja päästev vägi avab Bartimeusele täiesti muudetud elu.
Kas Bartimeusest sai mõne nädala möödudes ka Jeesuse ristilöömise pealtnägija? Millist mõju avaldas see innukas usk tema elule tulevikus?