Üks mu lemmik ülistuslaulude albumeid on Paul Oakley kontsertsalvestus „Kartmatu“ („Unafraid“). Üks laul „Kattumine“ („The Overlap“) räägib murest ja lootusest, mis on osa kristlase elust: „Mu elus on tasakaal selle vahel, mis on ja mis tuleb.“ Ka tänases psalmis avaldub see mõte: hing igatseb halastuse järele, kuid samal ajal äratab teiste inimeste uskmatus ka kahtlusi.
Psalmis seguneb isiklik ahastus nende mässumeelsusega, kes ei järgi Issandat. See algab nelja vastulausega: „Vasta mulle“, „Aita mind“, „Halasta mulle“, „Kuule mind“. Psalmi lõpus saabub rahu ja kindlustunne: „Sa täidad mu südame rõõmuga, ma heidan magama rahuga (s 7, 8)“. See tõdemus aga seguneb valusa teadmisega, et mitte kõik ei pane oma lootust Jumalale. Me kõik teame inimesi, kellele meldivad pettekujutlused ja kes otsivad valejumalaid (s 2). Üks kommenteerija märgib, et „Kiusatus järgida viljakusjumalaid tuleneb soovist, et nad kindlustaksid rikkaliku saagi“ (REO White, A Christian Handbook to the Psalms, Eerdmans, 1984, p31). Sellele viitab salm 7, mis kõrvutab nende pettekujutluste tühjad tõotused elava Jumala tõelise abiga.
Kui oleme lootust kaotamas meid ümbritseva maailma suhtes, võime siiski saada julgust mõttest, et see tee, mis meid on vabastanud, on avatud ka mitteuskujatele. Neil oleks vaja ainult alandlikku usaldust ning oma murtud vaimu ohvrikstoomist, et saada osa uuest elust Issandas (Ps 51:17 BIBLE IN A YEAR: 2 Samuel 19,20 1 Corinthians 8). Jeesuse valgus on vastus meie sõpradele, perele ja töökaaslastele, kes võivad endamisi mõelda: „Kas on kuskil veel headust?“ (v 6).