Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 20:41-21:4
Kelle poeg on Messias?41Jeesus aga ütles neile: "Kuidas nad ütlevad Messia olevat Taaveti poja?
42Taavet ise ju ütleb Laulude raamatus:
Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele,
43kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!
44Seega nimetab Taavet teda Issandaks - kuidas on ta siis tema poeg?"Jeesus hoiatab kirjatundjate eest45Aga Jeesus ütles kogu rahva kuuldes jüngritele:
46"Hoiduge kirjatundjatest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ning armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti pidusöökidel,
47kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks! Nemad saavad seda rängema kohtuotsuse."Lesknaise ohvriand1Aga vaadates ümber nägi Jeesus rikkaid oma ande ohvrikirstu panevat.
2Ta nägi ka üht vaest lesknaist panevat sinna kaks leptonit
3ja ütles: "Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik muud,
4sest need kõik panid oma küllusest Jumalale anniks, kuid tema pani oma kehvusest kogu elatise, mis tal oli."
Uhkus on arvatavasti kõikidest pattudest suurim. Uhkus soovib Jumala au endale haarata. Selle inetus pole kuskil mujal paremini näha, kui katses ennast varjata religioossuse taha.
Jeesuse hinnang niisugusele teesklusele on hävitav. Ta hoiatab kirjatundjate eest, kes uhkeldavad oma riietusega ning istuvad parimatel kohtadel sünagoogis, rõhutades oma erilist staatust. Nemad soovisid tähtsad välja näha, neid ei huvitanud palju olulisem küsimus, kuidas Jumal neid näeb. Selle väljapeetud välimuse kõrval harrastasid nad pikki ja silmakirjalikke palveid. Jeesus ütleb, et religioosne silmakirjalikkus saab tõsise karistuse (20:47). Uhkus viib hävinguni (Õp 16:18).
Kontrastiks toob Jeesus näite lesknaisest (21:2). Hoolimata vaesusest, annab ta kõik, mis tal on. Lesknaine ei too oma andi demonstratiivselt ega püüa avalikku austust. Siiski ületab ta kõiki oma vaikse, pühitsetud heldusega.
Need lood esitatakse kohe pärast seda, kui Jeesus arutleb oma identiteedi üle (20:41). Kui ta vastab varasemale küsimusele oma autoriteedist (20:2), kinnitab ta sellega oma jumalikku kutsumist. Ta on Issand. Tema õpetus religioosse uhkuse ohtlikkusest jaatab ta jumalikku päritolu.
Uhkus meie religioossete saavutuste või meie religioosse võimu üle ei saa olla kõrvuti meie pühendumusega austada Issandat kogu südamest. Nii tehes hoiame selle au endale, mis kuulub talle. Ta on meie elu ja univesumi Issand, ja kui me tunnustame teda sellena, on meie suhtumine nagu lese oma. Me anname talle kõik, mis meil on.
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb