Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 24: 1-12
Jeesuse ülestõusmine1Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud.
2Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat.
3Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu.
4Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas.
5Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: "Mis te otsite elavat surnute juurest?
6Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas,
7öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma."
8Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
9Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele.
10Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele,
11ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.
12[Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.]
Varahommikuses hämaruses haua juurde minek pidi naiste jaoks olema tõeline julgustükk, ning nende ehmatus seda suurem kui nad leidsid, et miski polnud nii nagu nad olid oodanud. Ja siis ilmub korraga kaks hiilgavat inglit ja naised leiavad end silmili maha langenud olevat. Midagi sellist ei osanud nad kuidagi ette kujutada.
„ Miks otsite elavat surnuaiast?“ ( s5) küsivad mehed. Nii kerge on meil teha sedasama viga. Näiteks otsides Jumalat paikades, kus evangeeliumi ei tunta ega armastata. Või tungime süvitsi teadmistes uurides kõikvõimalikke hüpoteese. Mis mõte on üldse proovida leida vaimulikku reaalsust, kui me tegelikult ei usu, et võiksime kohata/ kogeda elavat Jeesust? Igal juhul oleks enam abi, kui külastaksime mõnd gruppi, kelle keskel ülestõusnud Issanda ligiolu on sedavõrd imeline ja tuntav, et ka meie kogeme muutust selles õhkkonnas ning saame viimaks midagi millest tunnistada.
Naised jagavad juhtunud teiste jüngritega kuid kohtavad üksnes uskmatust ning irooniat. Esimese sajandi juutluses ei omanud naiste tunnistus kohtus mingit kaalu ning ka siin pannakse nende tunnistus kõrvale kui ebausk ning üleliigne emotsionaalsus. Ainult Peetrus kui ebatüüpiline kõrvalseisja tunneb vajadust ise minna ning asja uurida. Hiljem saab see otsus tasutud isikliku kohtumise näol ülestõusnud Issandaga (s 34), kes kindlasti teadis kui väga vajas Peetrus peale oma reetmist sellist isiklikku kinnitust.
Hea sõnum on see, et tänu ülestõusmise hommikule on alati lootust! Ülestõusnud Issand tahab ja suudab taastada kõik, kes tema juurde tagasi pöörduvad ning ta on oma jüngritega uskumatult kannatlik, isegi siis kui meie oleme aeglased teiste tunnistusi vastu võtma sellest mida ta tänapäeval teeb.
Selle kommentaari autor: Andrew Clark