Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:32-40
Usust ja uskujatest muistsel ajal32Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest,
33kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud,
34kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.
35Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist.
36Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat.
37Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.
38Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.
39Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust,
40sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad ilma meieta ei saaks täiuslikuks.
Viimased portreed usu näitusesaalis katavad olulise osa juutide ajaloost. Uurisime oma väikese koguduse kodugrupiga iga nimetatud isiku Vana Testamendi tausta ning hämmastusime jätkuvalt, kui ekslikud ning puudustega need inimesed olid. Ja siiski tõstab Piibel nad esile kui väljapaistvad usu eeskujud. Neist kuuest, keda tänases tekstis nimetatakse ( s 32) olid Gideon ja Baarak pelglikud, kui mitte öelda arad; Simson oli vägivaldne, Jefta tormakas, Taavet abielurikkuja ning mõrvar ja Saamuel ei suutnud ohjeldada oma perekonda! ( vt Km 6:15, 4:8, 15:8, 11:35; 2 Sm 12:9; 1 Sm 8:3) Oma kodugrupis hakkasime mõistma, et kui Jumal on saanud kasutada taolisi vigaseid kangelasi, kas ta ei saaks siis kasutada ka meid ning meie usku?
Samas leiame 35 salmist selle äkilise tagasipöörde mis tuleb kui ootamatu pommikild. Millegipärast on meis ikka ootus, et usk on see mis kõrvaldab teelt kõik raskused, välistab kannatuse ning päästab meid ebaõnnest – ja sageli see nii ka on. Aga need uskujad pidid kannatama piinamist, mõnitamist, piitsutamist, vangistust, hülgamist, isolatsiooni, põlu alla panekut ning viimaks surma läbi erinevate kohutavate viiside – ja seda kõike oma erakordse usu tõttu! Veelgi enam – taoline kannatus on moodustanud suure osa koguduse ajaloost ning isegi tänapäeval arvavad kristliku misjoni uurijad, et igal aastal hukatakse uus pärast märtritena enam kui sajad tuhanded kristlased. Me teeme hästi kui oleme valmis kõigeks!
Lõpuks – on hämmastav et need kangelased saavutasid selliseid võite ning talusid selliseid kannatusi vaatamata sellele, et nende usk oli ebatäiuslik ( s 39,40)! Meie mõistame seda paremini, sest saame vaadata tagasi Kristuse elule, surmale ning ülestõusmisele ( s 40). Kas meie usk ei peaks olema veel enam hämmastavam?
Kord, kui meie väike poeg oli alles paariaastane, püüdis ta oma isale järele ronida mööda redelit, mida mööda isa oli roninud kiriku talasid puhastama. Kiiresti jooksid olukorda päästma lähemal olevad inimesed. Aga poiss protesteeris: „ Ära tule, minu issi on seal üleval!“ Jeesus ütles: „ Olgu teil usku Jumalasse“ (Mk 11:22)
Püüelgem siis täna veel suuremale sõnakuulmisele usus!
Selle kommentaari autor: Ron Pilkinton