Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 13:1-17
Lõpumanitsusi1Vennaarmastus jäägu kindlaks!
2Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.
3Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid, ja kurja kannatajaid, sest ka teie olete alles maises ihus.
4Kõikide juures olgu abielu au sees ja abieluvoodi rüvetamata, sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid!
5Teie eluviis olgu rahaahnuseta; jääge rahule sellega, mis teil on, sest tema on öelnud: "Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!"
6Nii võime julgesti öelda:
"Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?"
7Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!8Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!
9Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi ja mitte ettekirjutustega toitude kohta, neist ei ole olnud kasu nende täitjatele.10Meil on altar, millelt süüa ei ole meelevalda nendel, kes peavad teenistust telgis.
11Sest nende loomade kehad, kelle vere ülempreester viib ohvriks patu eest kõige pühamasse paika, põletatakse ära väljaspool leeri.
12Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat.
13Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust.
14Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.
15Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.
16Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!17Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!
Nii eelmine peatükk kui tänane lõik lõpevad Jumala kiitmise ning kummardamisega. Moodustub otsekui pakett kus Jumala kiitmise ja kummardamise vahepeal asub püha elu Jumala ees. Kristlaste jaoks algab püha elu austusest Jumala vastu, ning mida enam tunnetame Jumala pühadust, seda enam otsime ise kuidas võiksime olla pühad. Üks Heebrea kirja suuri teemasid on asjaolu, et nüüd on kristlastel võimalik Jeesuse läbi ligipääs otse Jumala trooni ette. – ometi ei tähenda see et võiksime enestele lubada aukartuse kadumist või liigset familiaarsust. Meenub üks tuline jutlustaja kes meid tudengipõlves hoiatas: „Noored inimesed ei tohi muutuda Jumalaga liiga familiaarseks!“ Uue lepingu usklikena peame endiselt Jumala kiitma ning kummardama aukartuses ja imetluses – sest Jumal on endiselt hävitav tuli.
Ja nii pöördub kirja autor aukartliku kiitmise juurest püha elu juurde – sest need kaks on lahutamatult seotud. Meil tuleb üksteist armastada ( s 1), võõraid vastu võtta ( s 2) kaasa tunda neile, kes kannatavad ( s 3), hoida oma abielud ja mõtted puhtaina ( s 4); peame olema rahul sellega mis meil on ( s 5-6), austama oma juhte ( s 7-8), keskenduma põhitõdedele ja usuelu alustele ( s 9-10) ning olema valmis kannatama oma usu pärasr ( s 11-14).
Salm 3 on suurepärane näide empaatiast- pange tähele korduvalt esinevat sõna „otsekui“. Kui keegi kannatab, siis peame sõna otseses mõttes minema „tema kingadesse“ ning alles see võimaldab meil astuda esimest armastuse sammu tema valu leevendamiseks.
Salmid 4-5 rõhutavad veelkord kahte kõige hävitavamat pattu meie ajal – kõlvatust ning ahnust - ehk teisisõnu „lodevust ja kasusaamist“ nagu J.Taylor seda nimetab. Need kaks on Piiblist sageli omavahel seotud, sest on mõlemad ebajumalateenimise ernievad vormid. Rahulolemine, tänulikkus Jumala vastu ning usaldus tema hoolitsuses on tõhus vastumürk neile pattudele.
Salm 8 on üks heebrealaste kirja enimtuntud salme. Kirja autor on tagasi pöördunud usu näitusesaali teema juurde . Kui Jeesus on suutnud need heebrealaste suured eeskujud, kes selleks ajaks olid juba surnud ( märtritena) teha võimeliseks elama püha ja eeskujulikku elu – saab ta sama teha neile – ning ka meile. Sest tema on „seesama eile, täna ja igavesti“.
Selle kommentaari autor: Ron Pilkinton