Aastaid töötasime vaeste filipiinlaste keskel misjonäridena. Meie 25 liikmeline meeskond oli pühendunud, mitmekülgselt varustatud ja tugevalt motiveeritud – nad pidid seda olema, et vastu pidada elule slummide kogukonnas. Aga ainuke mis seda vägagi erinevate inimeste gruppi koos hoidis oli sügav pühendumine Jumalale, üksteisele ning oma juhtidele. Lojaalsus juhtide vastu aetakse sageli segi võrdsusega ning heebrea kirja ridade vahelt aimub, et ka selles koguduses oli see probleem – nii nagu paljudes kaasaegsetes kogudusteski.
Heebrea kristlasi kutstuti üles alistuma ( s 17) ja kuuletuma. Kui lugema hakkan, siis ainuüksi selles peatükis on ligi 13 üleskutset kus neid kutsuti kuuletumisele – võib-olla teie leiate neid isegi rohkem. Ja - neil ei olnud tol ajal ka Piibleid, nii nagu meil, ning seetõttu tuligi õpetus edastada suuliselt.
Lisaks kutsutakse neid üles alistumisele. Meie meeskonnale Filipiinidel tähendas see oma isiklike plaanide ning eelistuste suuremale visioonile allutamist, mille meie juhid olid Jumalat otsides ja palves saanud ning mida olid otsustanud järgida.
17.salmi osa võib väljendada ka teisel viisil: „ Teie juhid pidi toime tulema ilma ööuneta, sest teie…“ „Kuuletuge neile et nende töö ei oleks vaid vaeva ja ohkamine, vaid rõõm“ Kas toome oma juhatajatele ja juhtidele rõõmu või ohkamist ning unetuid öid? Vaadake 3Johannese kirja 4 salmi – mis on see mis vananevale apostlile tegi rõõmu.*
Ja eriti kohane on siis, et järgmiseks palub kirja autor eestpalvet enese eest ( s 18). Ta on andnud juhtnööre , mida mõnel on raske aktsepteerida ja ta palub alandlikult eestpalvet et ka tema sõnad ning teod võiksid igal viisil Jumalale austust tuua. Ka tema teab kuidas tuleb alistuda.**
Viimaks – ehk ka vaadates tagasi koguduses olnud lõhenemistele – pakub see ustav Suure Karjase järgija enese kui karjase õnnistust: „Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen.“ ( s 20-21)