Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 6:1-11
Jeesus ja hingamispäev1Aga ühel hingamispäeval, kui Jeesus juhtus minema läbi viljapõldude, katkusid tema jüngrid viljapäid, hõõrusid neid käte vahel ja sõid.
2Mõned variserid ütlesid: "Miks te teete seda, mida ei tohi teha hingamispäeval?"
3Ja Jeesus vastas neile: "Kas te ei ole seda lugenud, mida tegi Taavet, kui tema ja ta mehed olid näljas?
4Kuidas ta läks Jumala kotta ja võttis ohvrileibu, sõi ja andis oma meestele, ehkki neid ei tohi süüa keegi peale preestrite?"
5Ja ta ütles neile: "Inimese Poeg on hingamispäeva isand."Jeesus parandab hingamispäeval6Aga see juhtus ühel teisel hingamispäeval, kui Jeesus läks sünagoogi ja õpetas. Seal oli inimene, kelle parem käsi oli kuivanud.
7Aga kirjatundjad ja variserid varitsesid teda, kas ta peaks tegema terveks hingamispäeval, et leida põhjust tema peale kaevata.
8Jeesus teadis nende mõtteid ja seepärast ütles mehele, kellel oli kuivanud käsi: "Tõuse püsti ja astu keskele!" Too tõusis ja jäi seisma.
9Jeesus ütles neile: "Ma küsin teilt, kas hingamispäeval tohib teha head või halba, hinge päästa või hukata."
10Ja vaadanud neist igaühe peale, ütles Jeesus mehele: "Siruta oma käsi!" Ja too tegi seda ning ta käsi sai jälle terveks.
11Nemad läksid aga raevu ja arutasid omavahel, mida nad küll saaksid teha Jeesusele.
Miks ei suutnud Jeesuse kritiseerijad rõõmustada kuivanud käega mehe tervenemise üle (ilmselt oli too mees halvatuse ohver)? Kas sellepärast et nende argument sai kummutatud – või hoopiski, et nende traditsioonilisele seadustõlgendusele oli esitatud väljakutse? Või ehk sellepärast et nad ise olid oma vaimse piiratuse tõttu võimetud haiget meest tervendama? Oli see nende suutmatus, mis tekitas nii mõrvaliku raevu?
Kus ja kelle hulgas leiaksime ennast selles olukorras? Kas meie oleksime sellist „sissetungi“ rõõmuga tervitanud – nt taolise rändjutlustaja poolt, kellel ilmselt puudus igasugune respekt mugavate ja harjunud tavade ning praktikate vastu – kõige selle suhtes mida meie oleme juba harjunud „õigeks käitumiseks“ pidama? Religiooni tavaks saanud, regulaarsed rituaalid on äärmiselt tugevad kogukonna kinnistajad ning iga „rahuhäirija“ saab enamasti tunda kui ebasoovitav on tema juurdetulek, eriti veel kui nad on pärit kusagilt mujalt. Nii oli ka Jeesusest lahtisaamine palju meelitavam valik, selle asemel et hakata kogu oma usualust ümber hindama.
Ometi keskne Jeesuse poolt esitatud küsimus kõlas: „Milline on siis Jumal, ning mis on Talle meelepärane? Kas orjalik traditsioonide järgmine või käitumine, milles on nähtav Tema loomus?“ See küsimus täna sama aktuaalne nagu oli ka siis.
Loetud sündmus toob esile midagi Jeesus teenimise alustugedest. Tema on tõde. Ning igas olukorras kuhu Ta sisenes, muutis ta ilmsiks nende inimeste südame mõtlemised, keda kohtas. Ühel või teisel viisil paljastas ta patu inimeste südameis. Siis kui Peetrus oli tunnistajaks imelisele kalasaagile, ütles ta: „Mine minu juurest ära, sest ma olen patune…“ Ta ütles seda täies alanduses, meeleparanduse igatsuses ning just seetõttu sai temast ka jünger.
Tänane lugu lõppes aga hoopis teistsuguse tulemusega. Jeesus paljastas kangekaelse vaenulikkuse Jumala vastu mis oli end peitnud kohaliku sünagoogi konservatiivsusesse. Seal ei olnud mingit meeleparandust, vaid selle asemel oli totaalne tõrjumine. Valgus tuli maailma, aga inimesed eelistasid pimedust, sest nende teod olid kurjad ( Jh 3:19)
Selle kommentaari autor: Peter Kimber