Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 2:1-10
Pauluse kohtumisest teiste apostlitega1Seejärel, neljateistkümne aasta pärast, läksin ma taas üles Jeruusalemma koos Barnabasega ning võtsin ka Tiituse kaasa.
2Ma läksin sinna ilmutuse kohaselt ja kõnelesin neile evangeeliumi, mida ma kuulutan paganate seas; tegin seda eraldi tunnustatud meestele, et ma tühja ei oleks jooksnud ega jookseks.
3Isegi Tiitust, kes oli minuga, ei sunnitud laskma end ümber lõigata, kuigi ta on kreeklane.
4Aga sissepugenud valevendade pärast, kes olid kõrvalt tulnud varitsema meie vabadust, mis meil on Kristuses Jeesuses, et meid orjastada,
5ei andnud me hetkekski järele ega alistunud neile, et teile jääks evangeeliumi tõde.
6Aga need tunnustatud mehed - ükskõik, millised nad olid, Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest - jah, tunnustatud mehed ei lisanud mulle midagi juurde.
7Vastupidi, kui nad nägid, et mulle on usaldatud evangeeliumi kuulutamine ümberlõikamatutele nõnda nagu Peetrusele ümberlõigatutele kuulutamine -
8sest see, kes tegutseb Peetruse läbi tema apostliametis ümberlõigatute heaks, see tegutseb ka minu läbi paganate heaks -,
9ja kui Jaakobus ja Keefas ja Johannes, keda peetakse sambaiks, tundsid ära mulle antud armu, siis nad sirutasid parema käe osaduseks mulle ja Barnabasele, et meie mingu paganate juurde, nemad aga ümberlõigatute juurde.
10Ainult et meil tuleb pidada meeles vaeseid, ja just seda ma olengi hoolega teinud.
Paulus oli teinud selle päris selgeks, et evangeelium, mida ta kuulutab, ei pärine inimlikest allikatest (Gl 1:11-12, 16b-21). Kuid see ei tähenda sugugi, et ta oleks olnud isetegutseja või teistest eraldiseisev erak. Ta asetas oma kutsumise teiste ette hindamiseks ja kuigi Paulus ei olnud seotud Jeruusalemma hierarhiaga, kinnitasid nad ta kutsumist ometigi (s 2).
Sellest on meil palju õppida.
Esiteks – kui Jumal on meid kutsumas uuele ettevõtmisele Tema kuningriigi ülesehitamiseks, ei tähenda see kaugeltki, et võiksime hoolimatult eirata teisi, pikaajaliselt juba toiminud süsteeme Kristuse ihus – koguduses. See oleks kõigest järele andmine langenud inimloomuse kõige fundamentaalsemale kurjale omadusele – himule tegutseda omapead – mis tähendaks algusest peale evangeeliumi, mida me kuulutame, tõsist kompromiteerimist.
Teiseks – olid apostlid piisavalt küpsed ja kogenud mõistmaks, et kõik ei pidanud alguse saama ainult nende initsiatiivist või olema nende algatatud. See on siiski Jumala töö ja Tema kutsub selleks keda Ta ise valib, sealhulgas mõned väga üllatavad isendid. Pauluse kutsumine pidi kindlasti olema Kristusest, kuid see ei pidanud olema sellega identne.
Erinevused on vältimatud – tõsiasi, mida on meil kõigil hea meeles pidada, oma suhetes teiste teenistusvormidega.
Ainus Paulusele sättestatud tingimus on samuti väga õpetlik – ‘pidada meeles vaeseid’ (s 10). On see üllatav? Võibolla siiski mitte. Ehtne ja siiras hoolekanne ‘vähem mõjuvõimsate’ inimeste eest on väga võimekas vastumürk isetegemise ja kontrolli omamise tahtele (1Mo 3:5).
Kuid reaalsuses ei ole kõik sugugi nii ideaalne. Kristlased on selleks võimelised ja kahjuks ka sageli tegutsevad vales usus või annavad järgi välisele survele (just nii nagu tegi Keefas Antiookias, s 11-14). Kuid kui me kristlastena keelduksime eelpoolmainitud kahepalgelisusest, oleks ehk võimalik palju rohkem vältida tülisid Jumala rahva hulgas ning evangeeliumi ja Jeesuse maine rikkumist.
Selle kommentaari autor: Rick Watts