Jumala ülistamiseks ei ole vaja tingimata suurt lärmi teha ja igal juhul peaksime alati valvsad olema pealesurutud innukuse ja ebasiira "südamlikkuse" suhtes oma ülistuses. Kuid vahel see lihtsalt on nii, et ülistus paneb su sees midagi meeletut käima ja Püha Vaim täidab sind meeletu rõõmuga. Tõeline ülistus võib oma iseloomult olla nii vaikne ja järelemõtlik kui ka entusiastlik ja ülevoolav. Meie psalmist on täna selles viimases kategoorias ja suudab ennast vaevu maa peal hoida oma ülistuse väljendusega Jumala ees. Sa ei pruugi ennast täpselt samamoodi tunda - kuid sa võid kindalsti lasta tema sõnadel resoneerida ja kajada vastu oma sees ja lasta neil ärgitada su vaimu aktiivsemale ülistusmeelsusele. Ülistus - kas loetud või lauldud või lihtsalt kuulatud - tõstab igal juhul meie vaimu Jumalale lähemale ja psalm 95 on suurepärane soojendus pühapäevaseks ülistuseks.

Oluline on selles psalmis märgata, et Taavet ei väljenda oma ülistuses mida ta Jumala vastu tunneb vaid seda, kui suur on Jumal. Tema on 'Kõigekõrgem' (s. 3); Ta on meie Kalju, mis on vääramatu, kõikumatu, kaljukindel. Ta lõi olevaks, Ta päästab ja - suurim imedest - Ta on meie Jumal (s. 7). Ainuüksi see mõte toob psalmisti põlvedele - imestuses, hämmastuses ja alandlikkuses (s. 6). Mõelda vaid - mäetippude Jumal hoolib inimestest nagu meie!

Ülistuse iseloomu teine pool on aga väga vajalik hoiatus (s. 8-11). Igas jumalateenistuses peaks vähemalt üks neist sisalduma. Kui Jumala valitud rahval on minevikus konstantselt probleeme olnud Jumala teedelt eksimise ja südame paadumisega - siis oleks see väga kummaline, kui see ka tänapäeval nii ei oleks. Väljakutse säilitada kaine mõtlemisvõime ja reaalne pilt oma läbikukkumiste ja pattude suhtes, toob meid alati maa peale mürtsuga tagasi. Kuid ainult sellel kõige madalamal tasandil, oleme võimelised tunnistama oma eksimusi suure Jumala ees ning leidma andestust, mis meid tagasi pealpoole kõiki tormipilvi tõstab.