Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 14:1-13
Nõdrausuliste kohtlemisest1Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle!
2Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu.
3Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud.
4Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.
5Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!
6Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale; kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat, ja kes ei söö, jätab söömata Issandale ja tänab Jumalat.
7Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele,
8sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.
9Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.
10Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette,
11nagu on kirjutatud:
"Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale."
12Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.13Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!
Viisin kunagi rühma piiblikooli õpilasi külastama ühte kristlikku rühmitust, mille traditsioon erines väga suuresti nende omast. Andsin neile ülesandeks märgata ja üles märkida kõik erinevused nende harjumuspäraste traditsioonidega.
Selle koguduse pastor palus mul teenistuse osana lugeda sedasama kirjakohta. Targa jumalasulasena nägi ta ette, et õpilased võivad teha ennatlikke järeldusi ja mõista hukka nende jaoks võõrad traditsioonid, niisamuti kui tema kogudus võib teha sama saabunud külaliste teistsuguse käitumise puhul. Ta valis just selle kirjakoha sellepärast, et see käsitleb suhteid usus tugevate ja nõrgemate kristlaste vahel. Kristlik osadus - ehk kogu kristlaste omavaheline suhtlemine - ei peaks põhinema teatud usupraktikate järgimisel või mitte-järgimisel, vaid iga üksiku suhtel Kristusega.
Mitte kõik tol ajal ei jaganud Pauluse arvamust vabadusest Kristuses. Nõrgemad usu-kristlased, kes alles olid välja tulnud judaismi äärmiselt karmist käskude-keeldude seadustikust, uskusid endiselt, et erilistesed riitused ja teatud toitumuslikud piirangud austavad Jumalat. Ja pidasid neid, kes neid piiranguid ei järginud, vaimulikult vajakajäävateks. Tugevad usu-kristlased, kes teadsid, et oma õigsuse Jumala ees võivad nad kätte saada vaid usu kaudu (Rm 3:24,28 :"24 ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastusekaudu, mis on Kristuses Jeesuses,28 Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi,Seaduse tegudest sõltumata."), uskusid, et on sellistest nõudmistest vabad ja halvustasid teisi, kes neid järgisid. Kogudusesiseseid suhteid oldi hävitamas.
Paulus pakub välja proovi - kui Jumal on need usklikud vastu võtnud ja nad soovivad Teda teenida, siis ei tohiks kellelgi teisel olla õigust neid hukka mõista, halvemaks pidada või solvata. Jeesus on Isand ja ta on täielikult võimeline oma sulaseid korrigeerima.
Tänapäeval ei peeta nt naiste peakatmist kirikus enam nende spirituaalsuse eriliseks väljenduseks, kuid igal põlvkonnal ja denominatsioonil on omad kriteeriumid mille järgi mõõdetakse mis on või ei ole vastuvõetav koguduses - nt ristimine, pühaõhtusöömaaeg, muusika, vaimuannid, kiriku juhatus, riietumine, palvekeel, sooline võrdsus, seisukohad lõpuaegade suhtes jpm. Oled äkki sinagi ohus, et hukka mõista kaasusklikke, kelle tavad suuresti erinevad sinu vaimulikust praktikast mõnes nendest aladest?
Selle kommentaari autor: John Harris