Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 7:1-16
Stefanose kõne1Ülempreester küsis: "Kas see on nõnda?"
2Aga Stefanos ütles: "Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias, enne Haaranisse elama asumist,
3ning ütles talle: "Mine välja oma maalt ja oma sugulaste seast ja siirdu sinna maale, mille ma sulle näitan!"
4Siis ta lahkus kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja pärast oma isa surma asus ta sealt ümber sellele maale, kus te nüüd elate.
5Ja Jumal ei andnud Aabrahamile siin jalatäitki maad pärandiks, ent tõotas selle anda omandiks talle ja ta järglastele - kuigi tal ei olnud last.
6Jumal rääkis nõnda: Tema järglased elavad võõrana võõral maal ja nad orjastatakse ja neile tehakse kurja nelisada aastat,
7ja rahvast, kes nad orjastab, mina karistan, ütles Jumal, ja pärast seda nad lähevad välja ja teenivad mind selles paigas.
8Ja Jumal andis talle ümberlõikamislepingu. Ja nii sündis talle Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat.
9Ja peavanemad kadestasid Joosepit ja müüsid ta ära Egiptusesse, ent Jumal oli temaga
10ja kiskus ta välja kõigist ta viletsustest ning andis talle armu ja tarkust vaarao, Egiptuse kuninga ees, ning see tõstis ta kogu Egiptusemaa ja terve oma koja ülemaks.
11Aga siis tuli nälg kogu Egiptuse- ja Kaananimaale ja suur viletsus ning meie isad ei leidnud toidupoolist.
12Aga kui Jaakob sai kuulda, et Egiptuses on vilja, läkitas ta meie isad sinna esimest korda.
13Ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele, ja vaaraole sai teatavaks Joosepi päritolu.
14Siis Joosep laskis kutsuda enda juurde oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.
15Ja Jaakob läks alla Egiptusesse. Ja tema suri seal ja ka meie isad,
16ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli hõbeda eest ostnud Hamori laste käest Sekemis.
Stefanos on intrigeeriv, üllatav ning ligitõmbav mees, keda ei ole lihtne kirjeldada kitsastes kategooriates. Ta omab soojust, taktitunnet ning ka organisatoorseid võimeid teenimaks ühena seitsme valitu hulgast (6:3,4,). Samas aga on tema isiklikuks püüdeks osaleda Jumala töös, et Püha Vaimu tähelepanutõmbavat vägi saaks kättesaadavaks ka teistele. Oma hellenistlike kaaslastega ehk kreekakeelsete juutidega väitleb ta sedavõrd targalt ning võimsalt , et viimastel tuleb tema vastu hakata leiutama süüdistusi. Ka tema pöördumine Suurkohtu poole näitab üheselt et Stefanose tarkus pärines sügavalt neist kogemustest kui ta oli mõtisklenud „Jumala püha ajaloo üle siin maa peal“. Meie saame lugeda tema sõnavõtte kolme päeva jooksul, kuid julgustaksin lugema neid kõiki kohe ja korduvalt, soovitavalt kõva häälega nign mitu korda – kuulatades ja tähele pannes seejuures Stefanose sõnades peituvat tarkust, teemade käsitlust ning tema poolt pakutud arusaamist.Iga vestlus Kristusega on unikaalne. Jumal ei tegele kristlastega koguduste kaupa. See on tõsi isegi siis kui esimese sajandi Jeruusalemmas tulevad Kristuse juurde tuhanded: iga palverännak/ usuteekond Jumala poole oli mingis mõttes eripalgeline. Me ei tea kuidas jõudis Stefanos selleni et võttis Jeesuse vastu oma isikliku Messia ja Päästjana. Aga kohe algusest on ilmne tema sügav arusaamisvõime ning iseloomulik avatus nii nagu kõikidel neil, kes Jumalasse suhtuvad tõsiselt. Sellised inimesed on ikka valmis läbi lõikama eelneva elu sidemed selleks et edasi liikuda.Sel ajal kui Stefanos „uuendab“ oma „usulist geograafiat“ – tõusevad sellel maastikul kõrgustesse kolm mäetippu: Aabraham, Joosep ja Mooses. Kõik kolm jagavad kogemust sellest mis tähendab olla väljapoole jäetud, lahti juuritud vabatahtlikult või vastu tahtmist, ning kogeda Jumalat sügavaimalt ja võimsamalt just siis kui ollakse kõige kaugemal tuttavast keskkonnast. Selline sissevaade võis tulla ainult diasporaa kogemusega juutidelt ning kindlalt tegi see rahutuks religioossed liidrid, kes taas kuidagi ei suutnud näha kaugemale oma enesestmõistetavustest, vaid nägid Jumalat üksnes seoses templiteenistusega , selle asemel et teda Kõikide Issandaks tunnistada.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth